Saabuva emakeelepäeva valguses tunnen vajadust juhtida tähelepanu meie emakeelele. Eesti keel – on öeldud, et tegu on maailma ühe ilusaima kõlaga keelega, nõustun sada protsenti. Samas peetakse eesti keelt ka maailma üheks raskemini õpitavaks keeleks. Olgu selle ilu ja raskusega kuidas tahes, aga seda keelt emakeelena räägib umbes üks miljon inimest. See keel on riigikeeleks ühes väikeses Euroopa riigis. See keel on vaatamata ajaloos toimunud hävitamispüüdlustele püsima jäänud. Kuid kas see jääb nii ka tulevikus?
Eesti riik on viimase kolme aastaga langenud meeletusse sisserände pöörisesse. Sellega on kaasnenud ka eesti keele kasutamise vähenemine. Oleme oma keelt kaitsnud küll seadustega, aga tundub, et see ei ole enam piisav. Kuna põhilisteks sisserändajateks on slaaviverd inimesed, siis vene keele osakaal on märgatavalt tõusnud. Vene keelt on kuulda järjest rohkem tänaval, ühistranspordis, kaubanduskeskustes, parkides jne. Mis veel asja juures eriti nukker on, siis ka paljudes teenindusvaldkondades on ainsaks keeleks vene keel, sest massiliselt on tööle võetud sisserännanuid.
Üks kummaline asjaolu on, et meie nö kohalikud slaavlased on avastanud, et eesti keeles neil enam ei kõlba suhelda vaid eelistavad suhtluseks inglise keelt. Jääb mulje, et eesti keelt peetakse mingisuguseks alamkeeleks, mida lihtsalt ei kõlba rääkida. Kusjuures tihti on nende tegelaste inglise keele tase alla igasugust arvestust
Teine murekoht on seotud meie riigi ja rahva sümbolitega.
Riiklikel ja kohalike omavalitsuste hoonetel presenteeritakse uhkusega võõrriikide lippe. Kolm aastat on võõra riigi lipuga lehvitatud ning seda rinda pandud ja räägitakse sealjuures toetusest ja kaastundest. Seda teevad meie oma rahvuskaaslased! Kuhu jääb toetus oma riigile, oma rahvale!? Meie oma riigilipp on jäänud tagaplaanile. See ei tohi nii olla!
Suhtumine meie teistesse rahvussümbolitesse on samuti muutunud. Tihti laseme massipsühhoosil võimust võtta, arvestamata, et need on meie oma rahva sümbolid, mis etendavad ja jutustavad loo meie inimestest ning nende uskumustest.
Lõpetuseks – just meie, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete, kohus on seista selle eest, et meie inimesed saaksid oma igapäeva toimetused teha just meie emakeeles, et kõikidel meie asutustel ei lehviks võõra riigi lippe, et kõik meie rahvussümbolid oleksid au sees. Just nii näitame maailmale, et võime küll arvult olla väikesed, aga seisame kindlalt selle eest, mis meie rahvale oluline ning just nii näitame oma tugevust!
Olen saanud poliitilistelt vastastelt etteheiteid, et miks on EKRE seisukohad nii must-valged. Minu vastus on alati olnud, et meie vaated ei ole mitte must-valged, vaid sini-must-valged!
Valmar Veste, EKRE volikogu esimees