Inimesed saavad üha rohkem aru, et meile on juba 20 aastat, sisuliselt Euroopa Liitu astumisest saati räigelt valetatud. Veel enam, väga palju asju on rääkimata ja läbi arutamata jäetud, või siis on neist lausa keelatud rääkida.
Liberaalne Euroopa ja kogu Lääs on väga religioosseks muutunud, aga seda sugugi mitte kristlikus, vaid ideoloogilises võtmes. Näiteks kliimavõitlusel on olemas kõik religiooni tunnused: inimtekkelistes kliimamuutustes on lausa keelatud kahelda, kahtlejad (ehk ketserid) “tühistatakse” (ehk lüüakse risti) ning kliimaideoloogial on tohutu hulk pimedaid jüngreid, kes usuvad etteantud dogmasid ega võta kuuldagi ühtegi konstruktiivset vastuargumenti.
Täiesti religioossed on ka väited “Usun teadust!” või “Usun e-valimisi!”, mis nagu karjuvad, et inimene annab ennast pimesi kellegi vaimse ajupesu alla. Muide, tõelised teadlased ise ei usu küll midagi pimesi. Läänelikus ruumis, sealhulgas ka liberaalses Eestis aga tuntakse veel uhkustki selle üle, et usaldatakse ilma igasuguse ülekontrollita. Ehk sellepärast ongi võimalik see, et libapangatöötajad, -politseinikud ja -investorid kergeusklikelt kümneid tuhandeid ära korjavad.
Pikka aega on inimestele pähe aetud udu NATO vankumatust abist meile, ka selles on praegugi keelatud kahelda. Samas aga näitas Ukraina sõda hästi ära selle, kui jõuetud on NATO Euroopa liikmesriigid, kes on peale “külma sõja” lõppu kaitsepoliitika käest lasknud, ennast sisuliselt desarmeerinud ja ainult USA kohalolekule lootnud. Kui see pole olnud kerge- ja lihtsameelne poliitika, siis mis see on? Aga meenutagem, milline kisa algas siis, kui Mart Helme paljastas Saksa Bundeswehri nõrkuse (mida kinnitas ka peavoolumeedia juba napilt paar kuud pärast Helme sõnu).
Tõsine info pole kunagi siinmail liikunud, sest Eestis on võimupoliitika alati vältinud üldrahvalikke arutelusid, nii 2015. aasta rändekriisi, koroonapandeemia kui kliimavõitluse aegadel, alati on rahvast sunnitud ülddogmasid vastuvaidlematult omaks võtma. Nii jäävad lihtsamadki teemad selgeks rääkimata. Alles pärast seda, kui Läänemerel kaksati puruks mitmeid side- ja elektrikaableid, hakkasid mõned targemad inimesed (kes üldjuhul ei pärine võimuringkondadest) rääkima sellest, et need kaablid on merepõhja paigaldatud ilma igasuguse julgeolekulise turvalisuseta. Ehk siis on arvestatud võimalikke mehhaanilisi vigastusi, kuid mitte seda, et keegi hakkaks neid tahtlikult militaarses taustas (hübriidsõda) rikkuma, selleks et tekitada teatud riikidele probleeme.
Selliseid selgeks rääkimata asju on tohutult. Praegu rajatakse suure hurraaga monstrumtuuleparke, aga keegi ei mõtlegi sellele, kuidas neid ülitugevaid ja samas mürgiseid tuuliku- ja päikesepaneelimaterjale utiliseerima hakatakse. Üks tuulikulaba juba olevat lihtsalt prügimäele maha maetud. Tuulepargid pole kusagil maailmas veel sõda kogenud – mis saab sellest apokalüptilisest maastikust siis, kui mõni Vene sõjaväelendur meretuulepargis korralikult laamendab või heidetakse maismaatuuleparki korralik tonne kaaluv liugpomm, nagu venelased neid Ukrainas kasutavad. Tuulikukalmistu võib päris rõve välja näha.
Väiksemaid käkke näeme me igal sammul, olge see vaktsiinide külmlaos, Paldiski LNG haalamiskail, Võru linnas kajavas Nursipalu “sõjategevuses”, kokku jooksvas Rail Balticus, Nordicas või kustahes mujal. Raha läinud, käkk valmis vorbitud, aga kõik on ikkagi JOKK.
Meie umbes 20-aastane kogemus näitabki nüüd, et kusagil võimuringkondades valetatakse, varjatakse, keeratakse kokku kobarkäkke ning midagi rahvaga ei arutatata, vaid vastupidi, kui keegi avaldab mingit kahtlust, siis tembeldatakse ta lamemaalaseks, et ometi keegi midagi ei küsiks. Sellise poliitika tulemused ujuvad lõpuks välja mingi jamana või lausa katastroofina, kuid siis on juba hilja midagi päästa ning edasi peab elama tagajärgedega. Üks kampaania, mis ilmselt üsna ruttu otsa leiab, on tõenäoliselt rohepööre.
Kuni rahvas võimu demokraatlikul moel enda kätte ei võta, jäävadki võimupoliitukd meile kõigile “käkki keerama”.
Uued Uudised