Riigikogu sotsiaalkomisjon on saanud kirja ühelt lapsevanemalt ja ühiskonnaaktivistilt, kes kirjutab üha süvenevast klassivahest, mis puudutab rängalt lapsi. Põhiseaduse § 27 ütleb, et “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all”, kuid valitsuse kogu maksupoliitika (sealhulgas automaks) on selgelt suunatud lastega perede vastu, keda tabasid ennekõike ka kärped.
“Kirjutan Teile süveneva murega Eesti laste olukorra pärast riigis ehk teemal millega on juba väga, väga kiire.
Olles tegelenud lastekaitseteemadega viis aastat ning vedanud mitmetuhandelist lapsevanematest ja lastega tööd tegevatest inimestest koosnevat gruppi, on hakanud välja joonistuma selged seosed Eesti laste vaimse tervise, suitsiidsuse, koolitõrgete, üldise heaolu, hakkamasaamise ja võimaluste ning riikliku laste ning perede toetamise programmi vahel.
Täna ilmus lühikese ajaga juba neljas lehelugu teemal, et Eestis on süvenenud laste vahelised klassivahed.
Alustan alusharidusest. Meil on olenevalt KOV-ist igakuine lasteaiatasu lähenemas 200 eurole, kuid on vanemaid, kes ei suuda sedagi võimaldada enam. Selliselt on oht, et lapsi hakkab välja langema juba alusharidussüsteemist. Rääkimata sellest, et on lapsi, kes ei saa osaleda huvihariduses ega ammugi lubada kallist eelkooli trenni.
Riiklikud toetused lastele ja peredele on täna sihtimata, nende puhul on täielikult arvestamata perede reaalne toimetulek. Toetused ei ole vajaduspõhised ja see puudutab otseselt lapsi ning seda, kuidas nad end ühel päeval ühiskonnas tajuvad, kuhu nad sobituvad või ei sobitu. Ja seda ajal mil muu Euroopa on laste ja perede toetused lahendanud laste vahel võrdselt või vajaduspõhiselt. (Olen tutvunud materjalidega).
Meil on uus laste ja perede toetussüsteem kolmas aasta ja just need aastad on süvenenud klassivahed lastega perede vahel. Süsteem ei soosi väikeperesid ja suurpere lapsi alates neljandast lapsest.
Meil on tänaseks juba 21 000 noort vanuses 15-29, kes ei õpi ega tööta. Suur hulk nähtamatuid noori inimesi riigis, kus niigi on iibeprobleem.
“Samas ei kajastu need saavutused alati igapäevaelus – enam kui 21 000 noort vanuses 15–29 ei õpi ega tööta ning meie noorte töötuse määr on Eurostati andmetel 22 protsenti – üks Euroopa Liidu kõrgemaid. Kui iga viies noor ei leia tööd, ei ole see ainult majanduslik probleem, vaid ka signaal, et paljud noored jäävad ilma vajalikust toest ja võimalustest.” /Jaak Raie, Haridus- ja Noorteameti juht/.
Oleme Euroopa esirinnas laste ja noorte vaimse tervise murede ning suitsiidsuse poolest. Miks on need noored langenud välja ühiskondlikust tegevusest, miks on kasvanud koolitõrkega laste hulk?
Rootsis viidi läbi uurimus, koolitõrge võib alguse saada pere kehvemast majanduslikust olekust sõltuvalt. Lasteasutustes, koolides toimub võrdlemine, kui ühe lapse pere on hädas sellega, millist reisi valida, on teine perekond tänaste hindade juures välja kukkumas üürikorterist ja teel sotsiaalmajja.
Näide minu koduvallast Sakust, kus erikool kolitakse Kajamaalt ringi Saku valda. Erikooli kasutav pere ei suutnud Saku vallas kodu üürida ja nad paigutati sotsiaalmajja. Riiklik lapsetoetus selle pere lapsele on vaid 80 eurot kuus. Samal ajal kui rikkam keskklassi pere või üldse miljonäripere, kus on kolm last saab riigilt lapse- ja peretoetusena 710 eurot kuus lisatuge. Samas vallas langes kolmelapselise pere noorim laps tavakoolist erikooli. Peres, kus toimus lahkuminek ja üksikvanemaks jäänud ema võimalused lapsi kasvatada olid piiratud.
Ei usu ka näiteks seda, et kahte miinimumpalka teeniv pere Türilt saab oma kahele lapsele täna lubada sõitu Tallinna teatrisse või loomaaeda.
Tänased majanduslikult kannatavad lapsed, on homsed koolitõrkega lapsed.
Meie riiklikud toetused ei arvesta perede tegelikku toimetulekut. Kannatavad aga lapsed. (Eestis ei toimi alati toimetulekusüsteem ja olenevalt KOV-ist võib see osutuda pigem inimesi alavääristavaks).
Riik ei peaks omalt poolt soodustama klassivahede kasvu ja tegutsema väärikalt ning läbimõeldult just eriti lastele toetust jagades. Riik on kõigi laste isa ja riigil ei saa olla lemmiklapsi.
Kui me laseme jätkuvalt sihtimata ja vajaduspõhiseks viimata toetustel määrata meie laste ja noorte tulevikku, saadame me tänase seisuga juba kolmandiku neist asotsiaalset või kriminaalset teed ja koormame üle riigi meditsiinisüsteemi. Pole väärikas, kui riik omalt poolt kihistumisele kaasa aitab.
Kuni meil on lapsed, kes ei saa enam vajalikku meditsiinilist abi, õpiabi, huviharidust, sportida või süüa, on kehtestatud perepoliitika otsene oht Eesti riigi püsima jäämisele, kuna rikkam keskklass juba soetab kodusid soojale maale, elab osaliselt välisriikides Eesti riigi toetused abiks.
Siia jäävad just need samad endised lapsed ja noored, kelle mured me kõik koos hülgasime ja uskuge mind nad ei suuda Eesti riiki kord ei väärikalt panustada, edasi viia ega püsimas hoida. Nii saab paraku alguse ka riigivaenulikkus.
Teie kõik saate tõmmata pidurit, luua sisendit kus vaja, visata päästerõnga juba noores eas maha jäävatele lastele, sest nii väikeses riigis on kõik lapsed me oma lapsed.”
Toimetus lisab ühe probleemi haridusüsteemist, mis räägib vene ja eesti laste ühisest õpetamisest nn eestikeelses koolis. Praegu pidavat lapsevanemate andmetel sellistes klassides laiutama vene umbkeelsus, seda kohtades, kus kohalik rahvastik on valdavalt venekeelne. Kui pedagoogid kurdavad, et ei suuda eesti lapsi ja eesti keele oskuseta vene lapsi, kes ei soovigi eesti keelt õppida, piisavalt õpetada, vastavad haridusametnikud neile, et proovigu nad vähemalt neid vene lapsi õpetada, kes veidigi riigikeelt oskavad. Olukord on täiesti umbe jooksmas, aga minister Kristina Kallase arulagedate eksperimentidega jätkatakse ometi.