Kuigi väidetavalt pole Eesti “kunagi enam üksi”, näitasid viimased Ukraina-teemalised kohtumised Strameri-Londonis ja Macroni-Pariisis, et Balti riike, keda Venemaa Ukraina järel kõige enam himustab, suurte lauda ei kutsuta.
Euroopa on mures Kremli edusammude pärast Ukraina rinnetel, hakatakse vaikselt võõra ehk laenurahadega relvastuma, raha võetakse ära ka Euroopa põllumeestelt (ühtekuuluvusfondidest), kuid üldiselt loodetakse ilmselt tõesti ainult suurte Euroopa maade peale, kel on veel pisutki võimalik muskleid pumbata.
Väikesed klähvijad, nagu Eesti reformierakondlik valitsus, kes haugub ilma igasuguse seljataguseta nii Kremli kui Valge Maja peale, vihastades mõlemad välja, ei vääri Euroopa “suurte” arvates enam tähelepanu, sest Eesti on suure osa oma relvastusest Ukrainale ära andnud, majandust hoiab üleval ainult maksutõusudega, mis pole jätkusuutlik, valitsus pole arendatud kaitsevõimekusi (EKRE algatatud sõjaväestatud piirivalve taastamine, sisekaitsereserv ja palju muud hääletati poliitilise kiusu pärast maha), loodetakse ainult niigi nõrgenenud liitlastele – kes ise ennast ei kaitse, seda ei taha kaitsta ka teised.
Kaja Kallas, Hanno Pevkur, Margus Tsahkna, Marko Mihkelson ja teised võimupoliitkud on Eesti sedavõrd vähetähtsaks ära muutnud, et riik hakkab pildilt kaduma. Kui suveräänsus antakse ära, kuulatakse Brüsseli ainult käske ja loodetakse Macroni võõrleegioni peale, siis ollaksegi vaid protektoraat. Pole ime, kui meie praegused võimupoliitikud tahavadki Eesti Euroopa Komisjoni võimu alla anda, sest siis poleks see riik mitte Stenbocki maja, vaid von der Leyeni probleem, ka Vene-ohu ees. Aga EK president laostas Saksa kaitseministrina juba Bundeswehri, asi tal Eesti Nord Streami paketti siduda pole.
Sellest, et “kõrge euroametnik” Kaja Kallas Washingtonis ümmargune null on, ei maksa vist rääkidagi. President Trump ei kavatse endale vaenuliku maaga mingeid sidemeid elavdada.
Uued Uudised