Eestis väidavad paljud avalikult, et usaldavad teadust ning nad toetuvad ka rumalusi rääkides teadusele, kuid ometigi on ebateadus liberaalses riigis väga juurdunud – ja jutt pole mitte ainult ehtsaimast “uhuundusest”, vaid teaduse eiramisest riiklikus poliitikas.
Teisipäeval on Riigikogus “Peaministri 2025. a. ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ elluviimisest (sh ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas)” – ja ometigi on just Reformerakonna valitsused koos sotside ja E200-ga teaduspõhise ilmavaate hüljanud.
Ministrid Kristina Kallas, Signe Riisalo, Liisa Pakosta, Margus Tsahkna ja veel paljud räägivad avalikult kümnetest erinevatest soovariantidest – näidaku nad ette tõsised teadustööd, mis kinnitavad, et naise ja mehe vahele mahub veel meeletu hulk “halle variante”.
Rohepööre ja kliimavõitlus on ebateaduslikud, sest lõpuni on rääkimata, kas kliimamuutused on valdavalt inimtekkelised või mitte – kliimateema muudab ebateaduslikuks ainuüksi dogmaatilisus, keeld arvata teisiti, kui on ametlik versioon, arvukate kliimajüngrite pime usk ning kriitiliste seisukohtade räige tsenseerimine.
Sama võib öelda ka koroonapandeemia ja vaktsineerimise kohta, sest sealgi keelati täiesti ebateaduslikult igasugune kahtlemine ametlikes seisukohtades – kuigi juba vaktsiinide väljatöötamine ülikiires tempos pidanuks tekitama küsimuse, et kas kaitsesüstimine ikka on kõigile ohutu. Ebateaduslik on juba ainuüksi kahtluste eiramine.
See pole sugugi veel kõik. Valitsus algatas meeletu maksutõusupoliitika, mis ei saa kuidagi jätkusuutlik olla. Ka majanduses on reeglid, ka majandus toetub teadusele, mis fikseerib ära need teed, mis viivad majanduslikule tõusule, kuid maksutõusudega majanduse ergutamine ei ole kuidagi realistlik ning seega ajavad ja ajasid Kaja Kallase ja Kristen Michali valitsuse teadusvälist majanduspoliitikat.
Ka näiteks Rail Balticu loomine ei tugine kuidagi teaduslikule alusele. See trass on midagi väärt siis, kui ta tasub ennast ära või hakkab lausa tulu tooma. Praegu ei näita miski, et oleks midagi, mida sellel raudteel tasuks vedada, samas on ehituskulud ning trassi ülalpidamine kindlasti meeletult kallid. Majandusteadust selle trassi taga pole.
Midagi teaduslikku pole ka tuuleparkide ja paneelipõldude rajamises, sest asjaosalised ei tea veel isegi seda, kuidas utiliseerida nende loomisel kasutatud materjale, kui rajatised kord vananevad, samuti pole teada, kuivõrd tasuvad tuulikud ära, kui tuult pole ja salvestamisvõimalusi ei teki. Kogu tuuleenergeetika kallal teadus alles töötab, kindlaid tulemusi sel tööl veel pole, aga lubatud odava elektri asemel on meil hirmkallis börsielekter.
Nagu näha võib, ei toetu praeguse valitsuse tegevus kuidagi teadusele. Kord taheti Nõukogude Liidus Põhja jõed Lõunasse suunata ja seda mõeldi tõsiselt, kuigi tõsiteadus oleks kohe öelnud, et see lõpeb katastroofiga.
Uued Uudised