Liberaalses poliitkorrektses ühiskonnas võideldakse aktiivselt nn ksenofoobia vastu, kuigi seda mõistet kasutatakse valesti – “foobia” on pigem hirm ja ksenofoobia tähendab võõrahirmu, mitte võõraviha. Võõrahirm aga on saatnud inimühiskonda läbi kogu ajaloo, sest võõrad on peaaegu alati tulnud vallutajatena.
Kuigi pseudoliberaalses ja uusmarksistlikus ühiskonnas arvatakse, et erinevus rikastab ja mitmekesisus on tore, on kaasajal võõrahirm pigem tugevnev nähtus, mis on ühtlasi ka ainuõige ja normaalne, sest kui vanasti tulid vaenulikud hordid ajapikku kaugelt, siis täna võivad nad üsna ruttu kohale jõuda. Maa elanikkond kasva ülikiiresti, ressursid on piiratud ja seega on rahvad hakanud veelgi aktiivsemalt liikuma. See pole rahumeelne protsess, vaid konfliktid ressursside pärast üha sagenevad.
Ksenofoobia-jutt ei lähe kuidagi kokku sellega, mis toimub praegu Ukrainas, Lähis-Idas, Aafrikas ja praktiliselt üle kogu maailma, kus keegi peab panema kogu oma “võõraviha” käiku, et tõrjuda agressiivseid võõraid. Mingu Lääne pseudoliberaalid ukrainlastele rääkima, et võõraviha venelaste vastu on paha ja Kongosse võiks terve armee sallivuspropagandiste saata.
“Lumehelbekesed” võivad arvata, et läänelik sallivus ja tolerantsus võivad panna inimesi rahus elama, aga tegelikkus on hoopis vastupidine. Migrandid ei tule rahulikult elama, vaid koloniseerima ehk saama osa sellest, mis juba ees on. Liberaalid võivad neile küll midagi jaotada, nagu see Lääne-Euroopas on 2015. aastast toimunud, kuid jaotajatel hakkavad ressursid otsa saama, saabujatel, keda on aina rohkem, aga isu mitte, ja nad hakkavad ise võtma. Konflikt on vältimatu.
Asja teeb hullemaks kultuurikonflikt. Vabameelsesse ja perverssetest “uusväärtustest” nõrgestatud Läände saabuvad inimesed tugevate traditsioonidega ühiskondadest, eriti islamimaailmast, ja nemad ei võta mitte seda pseudovabadust, kus saab ise sugu valida, sugugi mitte üle, vaid hakkavad ennast kehtestama, mida on näha Prantsusmaal, Suurbritannias ja mujalgi. Saksamaal aitab natsismi pärast maadligi pekstud saksa rahvas ise võõrkolonisatsioonile kaasa, tõsi küll, nüüdseks on vastuseis väga tugevaks muutunud.
Võõrad on sõja Euroopasse toonud. Iga päev pussitatakse mõnes Lääne-Euroopa riigis mõni inimene migrantide poolt surnuks või kasutatakse kohalike kallal vägivalda. Euroopa tänavatel on nähtavad kogu maailma konfliktid, sealhulgas Iisraeli-Gaza sõda. Prantsusmaal hoiab massimigratsiooni tõttu tänavatel tuhandeid sõdureid, sandarmeid ja politseinikke.
Turvalisust pole Euroopas ollagi. Venemaa nopib Prantsusmaa ühe endise koloonia teise järel ära, venemeelne on ka Aafrika suurim riik LAV, Euroopa aga on musti täis – kes ütleb, et lisaks islamistidele pole mõnigi euroaafriklane putinist?
Ja nüüd läheneb Euroopa piiridel ka päris sõda, mille toovad kohale Sarmaatia hordid. Seda sõda eurooplased kardavad, kuigi kõik maailma sõjad on Euroopas juba kohal. Nad on valmis nüüd sõdima, aga Ukraina pinnal, ukrainlaste kätega ja Ameerika relvadega, peaasi, et sõda ei jõuaks Elbe või Seine äärde.
Kõik see puudutab ka Eestit, kuhu on viimastel aastatel saabunud kümneid tuhandeid slaavlasi, kus moslemikogukond on kümne aastaga peaaegu kümnekordistunud, kuhu on ennast sisse seadnud mustad aafriklased ja nii edasi.
Kuhu on kadunud eestlaste ja teiste põlisrahvaste tahe elada omakeelses keskkonnas, oma kultuuri juures? Sest näiteks venelased (ja venekeelsed ukrainlased) loovad siia Venemaad, olgu nad siis putinistid või antiputinistid, nende keskkond on Venemaa, ka diasporaas olles. Mis ajast me tahame Venemaal elada ja mitte omas Eestis? Aga eestikeelset ja -kultuurilist keskonda hävitatakse lausa riigi ja valitsuse tasemel, keele-, haridus- ja rändepoliitikaga.
Miks me tahame siia musti? Kas keegi oskab öelda ainsatki Aafrika riiki, kus on turvaline heaoluühiskond? Aga kes on käinud euroliidu pealinnas Brüsselis, see teab, kui ebaturvaline on seal, sest tänavad on täis mustanahalisi olesklejaid. Ja Rootsi Malmö on suuresti islamilinn, põlisrootslastele no-go-tsoon. Vaiksed Rootsi väikelinnad nagu “Bullerby lastes”, on juba ammu minevik.
Laulva revolutsiooni ajal ei osanud vist keegi arvata, et eestlased on sama rumalad nagu kõik lääne-eurooplased, kes andsid ära oma turvalise rahvusliku ühiskonna ja elavad nüüd pussitavas ja granaate loopivas “mitmekesisuses”. Rohkem on vaja ksenofoobiat.
Uued Uudised