Vana-aasta õhtu ETV träägipalagan tekitas väga paljudes inimestes pahameelt, sest see tundus nendele maitsetuna ja labasena. Mõnitamisena. Trääg iseenesest ju ongi naiste mõnitamine. Et vaadake, meie, mehed, oskame ennast maskeerida veetlevamaks kui teie?
Paroodiline järeleahvimine ongi ju tahtlik mõnitamine? Sest träägi eesmärk ei ole publikut heatahtlikult naerutada, nagu klassikaline mees-naise-riietes komöödiavõte, vaid pigem ikka publikule imetlemiseks pakkuda mehi naise riietes, liialdatult üleslöödutena.
Kuna selle kabaree kõige räigema stseeni esitaja oli saanud heade õpitulemuste eest traditsioonilise Panso preemia, siis anti talle ka austav ülesanne ette lugeda pühal lipuheiskamise üritusel Toompeal iseseisvusdeklaratsiooni tekst.
See aga tundus karikatuurina nendele, kes identiteedikabaree teleülekannet ja raseda Marta stseeni selles mitte heaks ei kiitnud.
Kas Panso preemia annab tulevasele näitlejale mingi kaalukuse lisaks?
Klassikalises kultuuris oli nii, et kui keegi sai mingi austava tiitli, siis sai ta sellega koos ka suurema vastutuse, justkui kohustuse käituda tiitli vääriliselt. Mida kõrgem autasu, mida rohkem tiitleid, seda väärikam peaks ju olema kodanik? Tänapäeval see vist nii ei ole.
Tähtis tiitel oleks ju ehk võimaldanud träägist keelduda? Või osales laureaat selles lausa rõõmuga?
Aga mõelgem, kui see Marta oleks olnud grimeeritud mustanahaliseks ja lava kohal oleks loobitud musti nukke, kas ka siis oleks meie liberaal-globalistlik publik rahul olnud ja saalis naeru kihistanud? Bläkfeissi ju enam teha ei lubata? See pidi olema solvav?
Siis miks tohib karistamatult irvitada valge (rahvariides ja raseda) naise ja ema üle, kui valge inimene ei tohi laval isegi viisakalt kujutada mustanahalist inimest?
Kas näitlejal on olemas ka oma identiteet? Ta ju tuleb meie ette erinevates rollides erinevate identiteetidena? Kui palju kajab tema uues rollis kaasa tema eelmine, hoopis teistsugune roll?
Laialt tuntud koomikul ja parodistil on raske saavutada õiget publiku suhtumist siis, kui ta mängib mingit tõsist või lausa traagilist rolli.
Nooruke lavaka tudeng, Panso preemia laureaat, sai paraku juba enne kooli lõpetamist tuntuks skandaalse rolliga, mis väga paljud inimesed lausa vihaseks ajas. Ta jääb ju nendele inimestele sellisena meelde? Kujutamas publiku silme all vahekorda lava alt kerkinud naispeenisega?
Teda ei ole veel õieti nähtudki mingis tõsises lavastuses ja rollis. Astus seega oma esimese sammu lavale nii öelda vasaku jalaga – ja sai kohe tuntuks negatiivses mõttes. Tekitas lausa lahinguid avalikus meedias. Sellega lõi ta endale ju näitlejana oma esimese identiteedi. Kabareeidentiteedi. Träägiidentiteedi. Ehkki ta ei tarvitse üldse olla mingi LGBT aktivist ega kväärik?
Kui see on tema valik, olgu pealegi, aga kas see identiteet sobib riigipühal iseseisvusdeklaratsiooni ettelugemiseks? Kas ei näe me siin eetilist dilemmat?
Jah, maitse asi, võiks öelda, paljudele ta ju ka selle Martana meeldis, neile, kes teda kaitsesid. Ja selle eest, mida ta laval tegi, on vähemalt kaasvastutav selle identiteedikabaree lavastaja lavaka õppejõud (koguni professor!) Jüri Nael.
Selle Marta stseeni õigustajad on väitnud, et selle stseeni eesmärk ei olnud emadust mõnitada. Esitaja ise ütles üsna kohmetult, et soovis pigem austust avaldada. Kas ikka tõesti?
Kui miski kukub välja nii, et publik saab aru vastupidiselt soovitule või esitatule, siis on tegemist professionaalse läbikukkumisega, selline saamatu esineja küll Panso preemiat ei oleks saanud. Nii et see oli otsitud õigustus ehk otsene vale. Stseeni mõte tuli ju kenasti välja.
Aga Panso ei oleks sellist asja mitte kunagi oma õpilastel teha lubanud! Kas ei peaks tema preemia jagajad ka temaga arvestama?
Träägil ei ole meie kultuuris kohta. Meie kultuuris on mees naise riietes või naise rollis üks väga edukas komöödiavõte. Ja seda ei tohi ära rikkuda mingi tobeda võõra ja imeliku moenähtuse sissetassimisega. Tehku seda oma ööklubides need, kel vastav kiiks on, mille vastu nad võimetud on, aga jätame ära kõik avalikud, tavaliste inimestega lavastatud “identiteedikabareed” ja noorte moehulluslikud träägikursused.
Nael on öelnud, et igaüks peaks kasvõi kordki elus träägi proovima, aga ei tema ega keegi teine pole ära seletanud, mida väärtuslikku see komejant annab nii osalisele kui pealtvaatajale. Kas lihtsalt selleks, et teha midagi väga lolli, kainele mõistusele vastu astuda, – või ikka selleks, et saaks kuidagi avada kõigis inimestes selle võimaliku hälbelise aknakese, mis võiks neid suunata kuidagi sinna kvääri ja träägi poole? Karm värk.
Ma küsin: mida head see meile annab?
Mõistlikku ja arvestatavat põhjendust neil ilmselgelt ei olegi. See on ideoloogia ja meil ei lubata ju jälle ideoloogilisi teemasid tõsiselt ja sügavuti uurida.
Kui me seda ei suuda või ei tohi, siis hoidkem vähemalt lahus kabareemartad ja ajalooliselt pühad tekstid ja riigipühad.
Näitlejate puudust meil ju pole! Küllalt palju on isegi neid, kes pole ennast telehaltuura kaudu peenrahaks vahetanud!
Malle Pärn