Täna on meil emakeelepäev, mil eesti keelele pööratakse suurt tähelepanu, aga üldjuhul mitte sellele, kuidas ema- ja riigikeele positsioon nõrgeneb.
Bussis teatab keskkooliealine noormees: “Ma fiššin komplimente!”, väike laps tuleb lasteaiast, kus ta on koos vene lastega ja ütleb emale “Mama” – see on rohujuuretasand sellest, mis toimub ingliskeelsetes ülikoolides ja venekeelses teeninduses massiivselt.
Tallinnas ei saa sageli enam eesti keelega hakkama. Haridusministriks on inimene, kes tahabki haridussüsteemi internatsionaliseerida. Lõimumisprotsess ei integreeri enam võõraid eestlaste hulka, vaid eestlasi võõraste juurde. Uued keelereeglid “lihtsustavad” keerukat, kuid ilusat ja omapärast eesti keelt, et aafriklastel oleks seda lihtsam õppida. Kõik see on karm reaalsus.
Värske BNS-i uudis ütleb: “Eesti haridusministrid märgivad reedeses ühisavalduses, et eestikeelse tehisaru arendamine peaks olema kõigi Eesti inimeste ühine missioon.” Vabandust, millal needsamad haridusministrid varem haridusküsimusi rahvaga arutanud on, kasvõi sooideoloogia koolidesse toomisel? Minister Pakosta ei küsinud üldse kelleltki, kui teatas, et “eesti keele kestmiseks peame andma tehisaru hiidudele tasuta sisu”.
Emakeelepäeval kirjutame me etteütlusi, räägime keele arengust, heiskame isegi lipud, aga kõik see on vaid emakeele austamine ühel päeval, samas kui üldpildis toimub eesti keele kui ema- ja riigikeele suur tagasiminek.
Uued Uudised