Venemaa desinformatsioon on hetkel muidugi massiivne, kuid mitte kunagi pole selle üle nii palju halatud, kui praegu – ometigi peaks Läänel “külma sõja” kogemus juba olemas olema, kuidas sellega efektiivselt võidelda.
Vene propaganda levikut kasutatakse praegu Läänes ära kahte moodi: esiteks, kõik endale vastumeelsed poliitilised jõud tembeldatakse “venemeelseteks”, ja teiseks, oma tegematajätmisi või valearvestusi põhjendatakse samuti Vene desinformatsiooni mõjuga. “Kremli kaart” on poliitmängudes trump.
BNS kirjutab: “Belgias propageeriti aastakümneid Ukraina moonutatud ajalugu tutvustavaid Venemaa narratiive ja belglased ei mõistnud, et nad tarbivad desinformatsiooni, ütles Belgia suursaadik Ukrainas Luc Jacobs uudistekanalile Ukrinform antud intervjuus.
“Suurim oht on minu arvates desinformatsioon, mis on meie meeli kolme aastakümne jooksul mõjutanud. Seda on väga raske tagasi võtta. Oleme olnud desinformatsiooni tulva sihtmärgiks aastakümneid ilma, et oleksime seda märganud. Oleme endasse võtnud Venemaa narratiivi mõistmata, et see oli desinformatsioon või justkui oleks see olnud faktide tõeline esitus,” seletas diplomaat.
Jacobs tunnistas, et keskmised belglased ei tea Ukraina ajaloost palju. “Venemaa-kesksete narratiivide pidev voolamine on meie meeltele tõesti palju kahju teinud,” sõnas saadik.”
See on “lumehelbekeste” jutt. Mida Lääne inimesed üldse endisest sotsialismileerist teavad, kas see on neid üldse huvitanud?
Üks Saksamaal elav Vene ajakirjanik kirjutas 2014. aastal pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist Donbassi kohal, et läänesakslased uskusid täielikult Putini juttu, mille kohaselt Venemaal pole juhtunuga mingit pistmist – “president lihtsalt ei saa valetada!”. Sotsialismis elanud idasakslased uskusid seevastu täiega, et Putin on juhtunus süüdi.
Pole ime, et belglased on uskunud Venemaa narratiivi Ukraina ajaloost, sest neil endil pole selle vastu ilmselt huvi olnudki, et ise näiteks “holodomorist” midagi teada saada. Venemaa pakkus desinformatsiooni ja nemad võtsid selle vastu, sest Läänes elatakse heaoluühiskonna mugavusmullis ja võetakse vastu seda, mida pakutakse. Kui poleks Ukraina sõda, ei teataks Belgias sellest maast endiselt midagi.
Näiteks pakuti eurooplastele pikka aega teadmist, et üle Vahemere tulevad õnnetud pagulased – kuigi paadid on täis elujõus mehi. Seda usuti, neid sõjaväerühiga mehi võeti lahkelt vastu, ja nüüd nad pussitavad tänavatel ja sõidavad kaubikutega kõnniteedel. Alles nüüd hakkab Lääne-Euroopa mõistma, et päris õnnetud jäid ilmselt Lähis-Ida põgenikelaagritesse, Euroopasse jõudsid need, kes ise on Süürias või Afganistanis päästikule vajutanud.
Või siis sooideoloogia oma paljude soovariantidega, transseksuaalide esiletõstmisega, homokultusega – see ei ole ju teaduslik kraam, aga Lääne-Euroopas värvitakse ülekäiguradasid vikerkaarevärvilisteks, samas kui lastega peredelt võetakse toetusi ära, nagu Eestis. Kliimaideoloogia võeti Läänes üle sama mõtlematult, nagu belglased vene arusaama Ukraina ajaloost. See publik oskab ja tahab valesid tarbida.
Euroopas levib praegu meedia toel meeletu desinformatsioonilaine sellest, mida Trump teeb – kuna Ameerika president on konfliktis Euroopa liitlastega, kujutatakse kõiki tema tegemisi negatiivselt, süvenemata sellesse, miks ta neid asju üldse teeb. Kuni inimestele ei selgitata, miks ameeriklased mõnda asja teevad, on ka ametlik versioon desinformatsioon.
Halb külg kogu sel teemal ongi see, et kui inimesed hakkavad põhjendatult kahtlema liberaalse Lääne inforuumi objektiivsuses, on nad vastuvõtlikumad ka Vene propagandale, sest üldises pasavoolus hakkavad kõik filtrid ummistuma.
Uued Uudised