Malle Pärn: Igal rahval on õigus elada omal maal!

Eesti Vabariigi Põhiseadus ütleb: Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, MIS PEAB TAGAMA EESTI RAHVUSE JA KULTUURI SÄILIMISE LÄBI AEGADE.”

Igal rahval on õigus elada omal maal, väärikal viisil, ehitada oma kodu, kasvatada oma lapsi. Rahus, turvalises keskkonnas. Selle peab tagama riik, selleks ta on. Riik on inimese, mitte inimene riigi jaoks! Meil ei ole vaja hirmkallist mõttetut liivakastilossi, õhukest riiki, mille pitsmustrist läbi paistavad Euroopa mošeede tornid.

Inimene vajab kogukonda, millesse ta kuulub, millesse ta sündinud on, vajab keelt, millest ta aru saab, ja kultuuri, mis on talle tuttav ja omane. On alatu ja alandav vedada inimesi nagu palke üle mere ja jagada nad nagu lemmikloomad võõra rahva hulka, kerjusteks ja kodututeks! Vaba inimene teenib endale ise ülalpidamist, ja loob endale kodu. Ja riik peab talle seda võimaldama.

Meil on siiani ratifitseerimatta Euroopa sotsiaalharta väga olulised sätted: õigus eluasemele ja õigus saada oma töö eest inimväärset palka. See tähendab: meil polegi nagu õigust omal maal inimväärselt elada! Mis valitsus see on, mis pakub täiesti tundmatutele sisserändajatele seda, mida ta pole 10 aasta jooksul võimaldanud oma rahvale?

Jah, pagulastele tuleb kaasa tunda. Aga me ei saa praegu rääkida pagulastest, sest me pole neid näinud. Need noored mehed, kes vägivaldselt tungivad Euroopasse, on treenitud sõdalased. Nad on osavamad kui euroopa politseinikud, kes neid lolli eurooplase kombel õrnal viisil taltsutada püüavad. Neid pekstakse jalgade ja kaigastega, aga nendel pole lubatud ei peksta, ega relva kasutada. Justnagu oleks tegemist omaenda ülekäte läinud lapsukestega!

Kui sügavale me peame kummarduma selle vägivaldse massi ees? Miks võtab Euroopa juba tükk aega reetlikult vastu islami väeosi, kümnete tuhandete kaupa, ja saadab nad laiali oma liikmesriikidesse? Kui suur on juba see sõjameeste arv Euroopa mandril? Millal nad lõplikult aktiveeritakse? Millega see kõik lõpeb? Miks meie juhid selle peale ei mõtle?

Saage aru: kõik need märatsemised tänavatel, isegi vägistamised ja röövimised, ülbitsemised ja nõudmiste esitamised – ei tulene spontaansest inimlikust rumalusest või harimatusest, kõik see on organiseeritud ja ettevalmistatud. Need noormehed on üles kasvatatud ja treenitud käske täitma, mitte ise mõtlema. Nad on ohtlikud vastased, nad ei karda isegi surma, sest neile on valetatud, et nad saavad paradiisi, kui tapavad uskmatuid. Justnimelt, valetatud, sest ükski religioon ei õigusta kaasinimese tapmist. Suur saab olema nende üllatus, kui nad teispoolsuses oma silmad avavad…

Ma ei ole rassist. Nagu teiegi, armsad sõbrad. Ma ei külva vihkamist. Ma kutsun teid üles mõtlema oma laste tuleviku peale. Kõik need, kes praegu räägivad rassismist või vihakõnest, on ise rassistid ja vihakõnelejad. Meie ei taha kolmandat maailmasõda oma kodumaale, ja see ei ole vihakõne! Vihakõne on see, kui oma rahva tulevikust hoolivaid inimesi, terve mõistuse alles hoidnud inimesi sõimatakse rassistideks. Laim ja vale külvavad rahva hulka vihkamist, mitte miski muu.

Meie valitsus ja nende kuulekad ideoloogiasõdurid valetavad meile, sülitavad rahvale näkku. Meil on valitsuskriis, sõbrad. Isegi nõukogude ajal ei olnud valitsus nii ebapopulaarne nagu nüüd. See viha külvamine on taotlus, sõbrad. Mitte kogemata ei avalda päevaleht ja postimees pidevalt läbipaistvat propagandavahtu, meid tahetakse põhjalikult vihaseks ajada, et meile siis õigustatult sildid peale kleepida. Me peame meelde tuletama riigikogule ja eurosaadikutele, et nad on sinna valitud selleks, et nad teeniksid rahvast, mitte Brüsselit, et nad kaitseksid oma riigi kodanike elu ja vajadusi, mitte Brüsseli ega Aafrika omi. Riigikogu ja valitsus on rahva teenrid, mitte isandad. Nad on eesti rahva teenrid, mitte Brüsseli lakeid.

Me peame hüüdma oma juhtidele, nii kaua kuni nad meid ükskord kuulda võtavad: lõpetage eluohtlik koostöö kurjategijatega, ja hakake oma rahvast kaitsma! See on teie kohus! Laske meil ometi ükskord ehitada valmis oma riik, oma kodu, nii nagu te olete meile lubanud juba 25 aastat! Meie riik on kreenis, nagu oli laev nimega Estonia ühel septembrikuu ööl, ja uppuvale laevale ei võeta reisijaid juurde! Me ei vihka teise nahavärviga inimesi! Aga me ei taha osaleda kergemeelsetes inimkatsetes, mille tagajärjed on ometi juba Euroopas nähtavad! Erinevate rahvuste, rasside ja kultuuride vägivaldne segundamine on hullumeelsus! Igal rahval on õigus elada omal maal, oma rahva reeglite järgi!

Me ei ole nõus osalema islami eelvägede vägistamises meie rahva hulka! Me peame takistama kolmanda maailmasõja sissetungimist Eestisse!

(kõne Migratsioonivastasel miitingul 18.juulil Vabaduse platsil)