Keskväljaku nimi Kiievis on saanud sümboliks, millega tähistatakse ka niinimetatud “värvilisi revolutsioone”. 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta algul toimunud protestilainega kukutati Vene-meelne president Viktor Janukovitš ja riik võttis “euroopaliku” suuna, millega kaasnes paraku ka Venemaa-poolne agressioon. Kreml ei soovinud Ukraina eemaldumist.
Maidan on sümbol, kuid tema tähendus on muutunud. Kui tosin aastat tagasi lehvisid sellel väljakul peamiselt Ukraina lipud, siis eelmisel aastal Gruusias võis näha koos vikerkaarelippe ja euroliidu tähelippe. Muutunud polegi mitte sedavõrd Maidani, kuivõrd “euroopalike väärtuste” tähendus.
Hea paralleeli saab tõmmata inimõigustega. Kui tosin aastat tagasi mõeldi inimõigustest rääkides peamiselt õigust elule, toidule, peavarjule, arstiabile, turvalisusele, haridusele jne, siis kui nüüd räägitakse inimõigustest, siis mõeldakse seksuaalvähemuste õigusi, õigust abordile, soovahetusele jne.
Maidan tähendas vanasti diktatuuri kukutamist, tänapäeval kukutatakse “värviliste” revolutsioonidega hoopis valitsusi, kes ei taha vastu võtta homoagendat ning loobuda traditsioonilistest (kristlikest) väärtustest. Ilmselt just seda pidas silmas Serbia president Aleksandar Vučić, kes ütles esmaspäeval, et Serbias ei õnnestu korraldada “Maidani”. Serbia sündmuste taust on muidugi teine, seotud ühe suurõnnetuse ja korruptsiooniga, kuid näha on, kuidas Brüssel proovib saavutada võimuvahetust Belgradis. Tbilisis käis riigipööret korraldamas ka “Margus “Johhaidii” Tsahkna.
Praegu hakkavad päevakorda tõusma hoopis anti-Maidanid, kus rahvas asub kukutama neid korruptiivseid režiime, kes on ennast “euromeelseteks” kuulutanud, kuid jätkavad Brüsseli kaitse all rikastumist europrojektidest ja eurorahadega. Sobiv näide on Rumeenia, kus toimub ulatuslik demokraatia hävitamine ning rahvas on selle vastu tänavatel. Ka Bulgaarias protesteeritakse Euroopa Liidu vastu, sest see liit, mis oli kunagi vabaduse ja demokraatia alustala, on muutumas totalitaarseks keskvõimuks, kes soovib rahvusriikidelt võimu enda kätte kahmata.
Õnneks tundub, et “värviliste revolutsoonide” aeg on läbi, sest need pole kusagil kaasa toonud rahu, õitsengut ja demokraatiat, vaid korraliku kaose. On paradoksaalne, kuid pärast diktatuuride kukutamist (al-Assad, Saddam Hussein, Muamar Gaddafi jt) on paljud riigid (Iraak, Süüria, Liibüa jpt) sukeldunud aastatepikkusesse verisesse kaosesse. Eriti halvasti mõjus “Araabia kevad” – kui näiteks Kairos tulid inimesed, sealhulgas naised, protestidele, toimus just meeleavaldustel naiste massikäperdamine ehk taharrush gamea, mis toodi koos Süüria põgenikega 2016. aastavahetusel ka Kölni ja teiste Saksamaa linnade tänavatele.
Maidani kangelastele tuleb au anda, aga täna ei taha keegi enam “maidanit” ehk Lääne liberalismist inspireeritud “värvilisi revolutsioone”. Varem tähendasid need ikkagi diktatuuride asendamist demokraatiaga, kuid nüüd ei saa selles enam kindel olla, sest läänemaailma “liberaalne demokraatia” on sedavõrd väärastunud nähtus, et seda tuleb karta sama palju kui totalitarismi.
Uued Uudised