Teisipäeval küttis Riigikogus kirgi erakonnaseaduse ja krediidiasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, mille tõi saadikute ette justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Lõpukõnega esines EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid. EKRE tegi ka ettepaneku eelnõu tagasi lükata.
Varro Vooglaid: “Enne kui lähen eelnõu juurde, pean mõned sõnad ütlema seonduvalt sellega, mida me ministri esituses kuulda saime. Suurema osa tema ettekandest, julgen öelda, et circa pool või isegi rohkem, moodustus sellistest paatoslikest ja loosunglikult primitiivsetest hüüdlausetest seonduvalt demokraatia ideaali olulisusega. Aga paraku oli tegu sellise tühja pooside võtmisega, illusioonide loomisega.
Ja seda ei ole raske tõestada. Minister ütles, et EKRE-le ei meeldi jutt demokraatiast, sellepärast et meie osutasime veidikene protesti selle vastu, et ärge lehvitage tühje loosungeid. Rääkige eelnõust endast! Ei, asi ei ole selles, et EKRE-le ei meeldi rääkida demokraatia ideaalist, vaid asi on selles, et pole mõtet poosetada, tühje poose võtta.
Kuidas saab väga lihtsalt tõendada, et Eesti 200 tegelikult absoluutselt ei hooli demokraatia ideaalist? Väga lihtsalt! Paneme näiteks lauale küsimuse sellest, kas taastada Eesti Vabariigis rahvaalgatuse õigus, mis oli nähtud ette 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadusega. Kuidas hääletatakse: Eesti 200 – vastu, EKRE hääletaks poolt.
Paneme lauale korraldada ükski kord 20 aasta jooksul referendum, et Riigikogu otsustaks, et mõnes olulises küsimuses võiks Eesti rahvas saada ise otsustada, selle asemel et kõik otsustatakse tema eest. Kuidas hääletaks Eesti 200: vastu. Seevastu EKRE üritas valitsuses olles referendumit korraldada abielule põhiseadusliku kaitse andmiseks.
Paneme lauale ettepaneku seadustada rahva õigus valida endale ise presidenti. Kas Eesti 200 toetaks seda? Ei toetaks. Rahvas ei pea saama endale ise presidenti valida nende arvates.
Paneme lauale ettepaneku kaotada ära totaalselt ebausaldusväärne e-hääletussüsteem ja võtta kasutusele usaldusväärne hääletussüsteem. Kas Eesti 200 toetaks seda? Ei, hääletaks selle vastu.
Paneme lauale ettepaneku piirata Euroopa Liidu üha kasvavat mõju meie poliitika üle, seda olukorda koomale tõmmata, kus enamik seadusi tulebki Euroopa Liidust. Kas Eesti 200 toetaks seda? Ei toetaks.
Paneme lauale välismõjude tõrjumise seaduse, nagu näiteks on Ungaris tehtud ja Gruusias tehtud, et ei saaks väljastpoolt sekkuda Eesti poliitikasse, ja mitte ainult Venemaa poolt, vaid ka lääne poolt. Kas toetataks seda? Loomulikult ei toetataks. Ja nii edasi.
Nii et pole mõtet siin tühja juttu rääkida, poose võtta. Reaalselt te ise ei võta demokraatia ideaali tõsiselt. Kui võtaksite, siis te ju ei nõustuks jätkama valitsuses olekut oma 2%-lise toetusega. Rahvas ei toeta teid. Rahvalt ei ole teile praegusel hetkel mingit mandaati ja need 14 kohta parlamendis te olete sisuliselt pettusega saanud, Johanna-Maria Lehtme abil.
Nii et kui te võtaksite demokraatiat tõsiselt, siis te astuksite tagasi valitsusest ja ütleksite, et meil ei ole rahva toetust, me ei saa rahva üle sellises olukorras valitseda. See on mingit pidi nagu poliitiline vägistamine. Rahvas ütleb: “Me ei taha teid. Me ei taha, et te teostate meie üle võimu.” Aga teie ütlete: “Meid ei huvita! Meil on teie käest nõusolek valimistel saadud.” Kuigi see on küsitav.
Nüüd, eelnõust rääkides. Esimene asi, mis torkab kohe silma: põhiseaduslikkuse analüüs puudub. Minister Pakosta on ise korduvalt käinud siinsamas puldis ja rääkinud, kui oluline see on, et valitsuse eelnõudes sisalduks põhiseaduslikkuse analüüs, ja on lubanud hoolitseda selle eest, et see analüüs seal sisalduks. Aga nüüd ta tuleb järjekordselt eelnõuga, kus põhiseaduslikkuse analüüsi ei ole, kusjuures ta ise tunnistab, et eelnõu on mitmes olulises küsimuses, põhiküsimustes, poolik. Ja ütleb Riigikogule, et tehke korda, mõelge ise välja, kuidas paremad lahendused oleksid. No niimoodi põhimõtteliselt asjad ei peaks käima, sellepärast et valitsus ei ole see, kes annab Riigikogule ülesandeid. Riigikogu annab valitsusele ülesandeid.
Peab ütlema, et kõik valitsuskoalitsiooni vähegi olulised algatused on valesuunalised. Ja ma ei liialda. Ma ei tea mitte ühtegi valitsuskoalitsiooni algatust, mille kohta võiks öelda, et hea küll, nad on meie poliitilised oponendid, aga siin peab ütlema, et see on põhimõtteliselt õige asi. Kui me oleme rahvastikukriisis, siis mida teeb valitsus: rakendab järjepanu perekonnavaenulikke initsiatiive, kärbib paljulapseliste perede toetusi, kehtestab uusi makse sellisel viisil, mis karistab eriliselt paljulapselisi perekondi, nagu automaks seda teeb. Ühesõnaga, süvendatakse probleeme, mitte ei parandata.
Kui me oleme majanduskriisis, siis majanduse elavdamiseks mitte ei langetata makse, vaid tõstetakse makse, mis süvendab seda probleemi. Kui me oleme julgeolekukriisis, sest selle asemel, et loobuda kõikvõimalikest omapoolsetest provokatsioonidest, mis teravdavad julgeolekuolukorda, algatatakse muudkui uusi provokatsioone, milleks on näiteks Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri tagakiusamine.
Sama asi on ERJK-ga. Tegemist on värdmoodustisega, mis tuleks likvideerida õigusriigi põhimõttest lähtudes. Sellepärast me andsime täna hommikul sisse eelnõu, mille kohaselt need ülesanded, mida ERJK teostab, antakse üle Riigikontrollile, mis on professionaalne organisatsioon, kus töötavad inimesed, kes on saanud vastava ettevalmistuse selle töö tegemiseks ja mis ei moodustu poliitiliste parteide esindajatest, nagu ERJK suuremas osas moodustub, olles ka juhitud sotside esindaja poolt. Mida teeb valitsuskoalitsioon selle asemel, et anda need ülesanded üle Riigikontrollile, nagu oleks õige teha? Nemad tahavad laiendada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni volitusi. Laiendada!
Ja kolm põhilist probleemi, mis meile eelnõust vastu vaatavad, kiiresti nimetan. Esiteks see, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon saaks õiguse nõuda dokumente kolmandatelt isikutelt, kusjuures ei ole määratletud, millisest subjektide ringist jutt käib. Ei ole määratletud! Seaduses ei ole mitte mingit selgitust, millistel kolmandatelt isikutelt. Kuidagipidi peaks olema kvalifitseeritud, et mitte kõigilt kolmandatelt isikutelt, vaid vaat nendele tunnustele vastavatelt. Ei, mitte mingeid tunnuseid antud ei ole.
Ja teiseks, piiramata dokumentide ring. Ei ole ka nimetatud, milliseid dokumente võib nõuda. Ehk siis piiramata subjektide ring ja piiramata dokumentide ring ehk sisuliselt võiks normi kirjutada väga lihtsaks. Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil on õigus nõuda ükskõik milliseid dokumente ükskõik kellelt, kui seda arvatakse vajalikuks. See ongi selle asja sisu, mis minu meelest on täiesti põhjendamatu ja lubamatu ja sellisena ka põhiseadusega vastuolus. Sest Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon võib hakata esitama ükskõik kellele mingisuguseid nõudmisi. Esitage meile need dokumendid, andke meile selgitusi, ilmuge meile vaibale selgitusi andma! Kui ei ilmu, karistame neid sunnirahaga kuni 15 000 eurot!
Mis siin toimub? Mis organ see selline on, millele nii ulatuslikud volitused antakse? See ei ole isegi õiguskaitseorgan, mis seda teeb, ega põhiseaduslik institutsioon. Ja sellise asjaga mitte kuidagi nõustuda ei saa. Teine põhiline probleem: keelatud annetuste kandmine riigi tuludesse. Ehk kui Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon on hinnanud, et mingisugune annetus, mingisugune asi kvalifitseerub annetusena erakonnale või kandidaadile, ja see on keelatud annetus nende hinnangul, siis saab sundida kandma selle raha riigi tuludesse.
Mul saab aeg otsa, ma ei saa pikalt rääkida, aga ma tahaksin teile tuua näite, kuidas totaalselt meelevaldselt kiusatakse taga praegusel ajal SAPTK-d, öeldes, et SAPTK poolt valimiste-eelsel ajal läbi viidud kampaania oli annetus minule ja Markus Järvile, olgugi et SAPTK kampaaniamaterjale ei saadetud laiali selles ringkonnas, kus me kandideerime, neis ei nimetatud, et me üldse kandideerime, ei kutsutud hääletama mitte kellegi poolt. Ometi tõlgendati seda kampaaniat annetusena minule ja Markus Järvile. Nüüd selle ette pandud lahenduse kohaselt siis mina ja Markus Järvi mõlemad peaksime 5500 eurot kandma riigi tuludesse, kuna me oleme väidetavalt saanud keelatud annetuse.
Vaat siit me näeme, milliseid kuritarvitusi see organisatsioon endale lubab ja minu hinnangul peaks Oviiri enda suhtes algatama menetluse, et selgitada välja, milles tema vastutus seisneb. Ja kolmas põhiprobleem seondub selles sidusorganisatsiooni mõistega. Nagu ma küsimusi esitades osutasin, praegusel kujul eelnõus sisalduv regulatsioon on sisuliselt mõttetu, sest ütleb, et sidusorganisatsioon on üksnes see organisatsioon, mille kohta erakond ise deklareerib, et tegu on sidusorganisatsiooniga. Loomulikult ükski erakond seda tegema ei hakka, nii et sellel ei ole mõtet. Kõiki neid puudusi silmas pidades me teeme omalt poolt ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ja kutsume kõiki seda toetama.”