Eestlaste seas on popp retooriline küsimus “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” ja vastuski on küsijatel juba etteteadvalt eitav. See küsimus muutub päev-päevalt aktuaalsemaks.
Kui küsida, et “Kas eestlased on oma riigi loomisel läbi kukkunud?”, siis enamik meist vastab eitavalt, aga kui me süveneme oma igapäevaellu, siis peame küll tõdema, et miski meie riigis ei suju nii, nagu normaalses riigis peaks.
Alustame rohujuure tasandilt ja selleks üks sotsiaalmeediapostitus. “Käisin Kristiine keskuses, aega oli, ja sain jälgida toimuvat. Prisma sissekäigu ees seisid kas LHV või Elisa Elamuse poisid ja inimesed põiklesid nende eest ära. Prismas oli just kauba väljasättimine, kaubandustöötajad ja konteinerid ummistasid vahekäike, kliendid pidi otsima möödapääsu. Iseteeninduskassades oli järjekord, tõsi küll, lühike. Teenindajatega kassas oli kõik närviline, üks aafriklane oli unustanud kaupa kaaluda ja läinud tagasi müügisaali, terve järjekord seisis ja inimesed hakkasid kõrvaljärjekorda kolima, seal aga sõimas vanem slaavlanna infoleti juures seisjad, et tema on kassas ja ärgu nad seisku seal. Mõtlesin siis, et selles müügisaalis ei suju mitte miski. Vaevalt et see kogu aeg nii on, aga sel hetkel küll ja see on tingitud kaubanduskettide poliitikast, kes ei mõtle ammu enam klientidele, vaid iseenda hakkamasaamisele.”
Selles postituses on täpselt kirjas see, mis meie riigis toimub: MITTE MISKI EI SUJU.
Võtame Tallinna liikluse. On suured tipptunni ummikud. Möödunud suvel korraldati lausremont üle linna, mis ajas Tallinna umbe. Remonditud kohad muudeti autodele kitsamaks. Jalakäijad on hädas tõuksiterroriga, nüüd tuuakse lisaks kohale ka mopeedid, mille sobivust pole isegi uuritud. Linnavalitsus ei saanud talvel lumekoristusega hakkama jne, jne. Pealinna liikluses ei suju miski.
Võtame kaitsekulutused. Oma relvad andsime ukrainlastele, uued on visad tulema. Kusti Salmi hoiatuse järgi pole lepinguidki veel, asjaga läheb kiireks. Raha relvade ostuks sisuliselt pole, julgeolekumaks, millest keegi midagi aru ei saa, alles loodi ja seegi on pigem riigikassa täitmiseks. Eesti tõstis kaitsekulutuste protsendi 5-le SKP-st, aga enda majandus on põhjas ja pole selge, kas maksupoliitika, mis on suunatud raha väljapumpamisele taskutest, üldse töötab. Kaitsepoliitika ei suju kuidagi.
Maksupoliitika, nagu öeldud, on suunatud ainult raha äravõtmisele, kehvas seisus majandusest lisa ei tule, pääseteena nähakse veelgi suuremat maksustamist. Rahvas aga vaesub, ettevõtlus pakib ennast kokku, elektrihind on ülikõrge, see annab oma matsu. Mitte miski selles võrrandis ei suju.
Kliimavõitlus ja rohepööre on seda ummikut vaid suurendanud. Oma põlevkivielekter on kvootide ja maksudega kalliks aetud, tuult ja päikest pole, salvestamistehnoloogiat pole, aga maa uputatakse tuuleparkide ja paneelipõldude alla, elekter tuleb globaalselt tasandilt börsielektrina ning on ülikallis. Looduskaitse ja kliimavõitlus on juba ammu vastandid, tuuleparkide tööstusmaastiku loomisel loodus sisuliselt hävitatakse, suurprojektide, nagu Rail Baltic puhul ei tea keegi, kas sest kasu tõuseb või tekib ülikallis seisev monstrum. Taas, mitte miski ei suju.
Ja moraalselt oleme hukka minemas. Pere ning mehe ja naise abielu on põlu all, lapsi ei taheta, seksuaalsed vähemused “ruulivad”, kirikut kiusatakse, rahvust häbenetakse, võõraid tervitatakse, eestlasi sunnitakse nendega lõimuma jne ning kui keegi on selle vastu, on ta “paremäärmuslane”. Ühiskond on viimase kümne aastaga täiesti lõhestatud ja selle liberaalne osa moraalselt alla käinud, seda ka võimupoliitikas.
Nagu näeme, selles riigis ei suju kohe mitte miski. Jah, kõik justkui töötab, riik nagu olemas oleks, aga töötab nagu mootor, millel küünlad on tahmunud, kolvitihendid kulunud, klapid reguleerimata, õlitihendid lekivad, jõudu ei ole…
Maailmas on kaks riiki, 1804. aastal loodud Haiiti ja 1847. aastal iseseisvunud Libeeria, kus pole ka sajanditega midagi ära teha suudetud, mõlemad on sisekriiside tõttu varemetes. Eestil nii hullusti läinud pole, aga 33 aastaga pole me veatult toimivat riiki luua suutnud. Mingil ajal hakkas nagu miskit tekkima, 2015. aastal rääkis Taavi Rõivas koguni peenhäälestamisest, aga Kristen Michal lapib täna hoopis võõrastest taskutest võetava rahaga Reformierakonna kobarkäkki tagajärjetult kokku.
Tegelikult pole eestlased milleski süüdi, me pole pärast taasiseseisvumist korralikku võimalust saanudki. Pikk okupatsioon jättis siia Väike-Venemaa ja see aina tugevneb massimigratsiooni kaudu, samas aga korjab Brüssel ära meie suveräänsuse viimasedki riismed.
Miski siin riigis enam ei suju.
Uued Uudised