Eestis on Ukraina sõjaga seoses väga eredalt nähtav see, kuidas poliitikutel puudub riigimehelikkus – ei vaadata mitte reaalseid võimalusi, vaid püütakse üksteist “patriotismis” üle trumbata. Samal ajal ehitatakse kaitserahadega ujulaid.
ERR kirjutab: “Isamaa esimees Urmas Reinsalu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juht Lauri Läänemets kutsusid valitsust üles viima kiirelt ja täies mahus ellu kaitseväe juhataja sõjalist nõuannet, mis Läänemetsa sõnul tähendaks riigikaitsekulutuste tõstmist lähiaastatel kuuele-seitsmele protsendile SKP-st.”
Mõned kommentaarid sotsiaalmeediast.
Taivo Sepp: “Need inimesed ei anna endale aru, et kui majandus põhja lasta sellise koormaga, siis langeb nii SKP kui ka rahvaarv, mida siin kaitsma asutakse. Lõpuks pole siin midagi, mida Putin saaks veel hävitada. Ise oleme tõhusalt hakkama saanud sellega, mida kardame idast.”
Varro Vooglaid: “Suur poliitvõistlus “Kes on kõige suurem patrioot?” kogub tuure. Võidab see poliitik/partei, kes pooldab kõige rohkemate miljardite rahva (praeguste ja tulevaste põlvede) raha relvakorporatsioonidele kantimist. /…/ Mina ei poolda seda tohutut rahva raha kantimist, mis eeldab nii suuri maksutõuse kui ka riigivõla ulatuslikku kasvatamist, samal ajal muude ühiskondlike hüvede jõulist koomale tõmbamist. Mitte kordagi ei ole keegi seejuures sisuliselt ja arusaadavalt selgitanud, kuidas nende miljardite suunamine kodu- ja välismaistele relvatööstuse korporatsioonidele parandab märkimisväärselt meie kaitsevõimet. Pealegi on miljarditesse ulatuvad investeeringud relvastusse nii ehk naa riigikaitseliselt mõttetud, kui elementaarseltki toimivat diplomaatiat ei olda suutelised praktiseerima.”
Pisut teises vürtsis sobib siia Veiko Vihuri kommentaar Anastassia Merimaa sõnadele Maalehes “Ukrainlane armastab Eestit rohkem kui sina”: “Kui Eesti riik armastab Ukrainat ja ukrainlasi rohkem kui oma inimesi, siis on mõistetav, et ukrainlane armastab Eesti riiki (ehk Väike-Ukrainat) rohkem kui eestlane.”