Mida kaugemale läheb Eesti aastast 1991, mil me taasiseseisvusime, seda enam hakkab riik kokku jooksma. Nüüd on päevakorral pensionisüsteemi krahh.
Sotsiaalmeedias kirjutab Taivo Sepp: “Probleem on laiem muidugi kui ainult pensionisüsteemi kokkuvarisemine. See on loogiline tagajärg kogu riigi lastevaenulikule poliitikale. Täna me juba sööme tuleviku arvelt, võttes miljardeid võlgu igal aastal. Laenuintressid kasvavad riigieelarves ja raha jääb seal järjest vähemaks. Vähemaks jääb ka pidevalt maksumaksjaid suhtes pensionäridesse.
Eesti riik ei ole jätkusuutlik, kuidas siis saaks olla jätkusuutlik tema pensionimakse? Sama toimub muidugi kogu Euroopas. Ainus riik kes võitleb veel selle vastu, on Ungari. Ülejäänud langevad kõik sinna, kus pensionisüsteemid varisevad ja riigivõlg viib pankrotti. Tänases sõjahüsteerias pannakse vaid hagu juurde sellele protsessile, võttes hiigellaene riigikaitsele. See on raha, mis läheb enamasti riigist välja ja meile jääb vaid laenumakse intress. Majandust see kõik peaaegu ei toeta. Pane muud rumalused veel juurde, rohepööre ja woke, siis ongi käes katastroofikurss.”
Viimased aastad Reformierakonna valitsemise all on allakäigule meeletu kiiruse lisanud. Laste sündimus on katastroofiliselt kukkunud. Kaja Kallase kärpepoliitika esimeseks sammuks oli paljulapselistelt peredelt raha äravõtmine ja ideoloogiline sõnum, et naised pole jalgadega sünnitusmasinad, vaid peavad tegema karjääri. Kui lisada sinna lastest hoidumine Maa päästmise nimel ja viljatute seksuaalsete vähemuste ülistamine koos meeletu maksukoormuse kasvuga, ei saagi lapsi juurde tulla.
Laste asemel propageeritakse sisserännet ja odavtööjõu kasutamist. Ka see tee pole üheski lääneriigis ennast õigustanud. Näiteks Eestis oleks võõrtööline õigustatud, kui ta tuleks üksi ja hakkaks tööle tootval alal, luues väärtusi, mida saab eksportida või siseriigis edukalt müüa. Kui ukrainlane ehitab kortermaju, siis on tema panus väärtuste loomisesse juba väiksem, sest kinnisvaraga seotu annab SKP-sse juba vähem. Kui aga inimene läheb tööle organisatsiooni, mis uurib näiteks mitmekesisuse edendamist või vähemuste kaasatust, ei loo ta üldse mingeid väärtusi. Eestis aga väheneb töötleva tööstuse osa ning kasvab nende ettevõtete või riigi rahastust saavate asutuste hulk, mis võngutavad vaid sooja õhku.
Kui migrant on üksi, teeb tööd ja maksab ise oma kulutused kinni, on ta tootlik. Kui ta aga toob pere kaasa, muutub kõik. Saksamaa alustas 1970. aastatel türklaste sissevedu tööjõuks ja kuni töölised tulid üksi, kõik töötas, nad olid kasulikud, nad õppisid keelt ja integreerusid. Niipea kui neil lubati kaasa tuua pered, muutus olukord nutuseks. Idamaistes kultuurides on mees pere toitja, naine on tavaliselt kodune, lapsi palju ning perega elavad ka vanavanemad. Türgi mehed ei saanud nii suurt palka, et kogu seda suurperet ülal pidada, pere läks riikliku sotsiaalsüsteemi ülalpidamisele ning üks tööinimene ei loonud enam piisavalt väärtust, et sellega kompenseerida sotsiaalsed kulutused perele. Lahendust püüti leida üha uute töökäte sissetoomisega, aga see muutis olukorra veelgi hullemaks, sest ka uutel tulijatel tulid pered kaasas.
Eestis on juba praegu probleeme palju. Majanduses on palju õhku, ekspordiks tootvat tööstust on vähe ja tootmine kallis (kõrge elektrihind), vahendamist on palju, riigieelarvest peetakse üleval mittetootvaid struktuure, majandust muudetakse ideoloogiliseks (triibulised nimekirjad ja vähemuste kaasamine kompetentsuse asemel), võõrtööjõud tuuakse sisse mittetootvasse sfääri (ukrainlane poekassas ei loo eriti väärtusi), kõrgtehnoloogilised firmad on struktureeritud rahvusvahelisele turule, nende kasumi Eestisse jääv osa on väike, pangad ei jäta samuti siia eriti palju, elektritootmine toodab rahvusvahelisele börsile jne. Selline suhteliselt tühikäigul töötav majandus ei parane ka võõrtööjõuga, samas kui võõrad toovad kaasa hoopiski sotsiaalsed pinged, kultuurilised vastuolud, julgeolekulise vaakumi.
Eestis ei soodusta miski jõuka ühiskonna teket ja püsimist ning jõukast Eestist ei räägita enam isegi valimiskampaanias, seal pigem varjatakse tegelikke plaane. Valitsus kärbib ja tõstab makse, majandus kiratseb, inimesed on muutunud ebakindlaks (ega taha lapsigi), riiki laastavad rohepöörde moodi kampaaniad – nii kuivab kõik kokku, riigil pole enam raha, et vanaduspõlve veetjatele inimväärne elu tagada. Ja üha enamatel vananejatel pole enam ka lähedasi, kellele loota, sest auväärsesse ikka jõuavad juba ka need, kelle vanemad tahtsid ühte last või ei tahtnud ühtegi, ning tulevikus nende arv aina kasvab.
Läänelik tsivilisatsioon on ise pensioniikka jõudnud ja temale pole ka kedagi pensioni teenimas.
Uued Uudised