Väga paljud ettevõtjad, kes tõmbavad tootmist koomale või lõpetavad sootuks, viitavad muude probleemide kõrval kõrgele elektrihinnale. Elektri maksumus kajastub tänapäeval praktiliselt kõiges, mida me teeme.
Postimees kirjutab: “Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium teatas neljapäeval reipalt, et Eesti kaupade ekspordihinnad tõusid ajaloo kõrgeimale tasemele, kuid see tähendab, et Eesti toodete hinnad on nii kõrgel, et toodang võib kaotada konkurentsivõime.
Statistikaamet avaldas neljapäeval igakuise tööstustoodangu tootjahinnaindeksi, mis näitab nii koduturule kui ka ekspordiks valmistatud tööstustoodete hindade muutust. Veebruaris kasvas tootjahinnaindeks jaanuariga võrreldes 3,3 protsenti ja eelmise aasta sama kuuga võrreldes 6,1 protsenti. Teisisõnu, kui mööblivabrikus oli näiteks kapi omahind jaanuaris 100 eurot, siis kuu aega hiljem oli hind tõusnud juba 103,3 euroni. 2010. aastaga võrreldes on tootjahinnad kasvanud Eestis aga enam kui poole võrra.”
Üks suuremaid kuluartikleid on kahtlemata elekter. Piisab vaid uudiste vaatamisest, kui jälle näeme ja kuuleme, kuidas NordPoolis rekordeid lüüakse. Oma odav elekter on juba vanemate inimeste nostalgiliseks mälestuseks muutumas.
Meil on endiselt olemas oma odava tootmishinnaga põlevkivielekter, kuid et esile tõsta nn puhast energiat ehk juhitamatud võimsusi tuule ja päikese näol, on sellele külge keevitatud tohutult lisatasusid ja kvoote, et muuta see kunstlikult kalliks ning tuule- ja päikeseenergia doteerimisega näidata, et see tuleb odavam. Paraku on juhitamatusse elektritootmisesse kahjumlikkus juba sisse kodeeritud, vähemalt praegu, mil pole sisuliselt veel olemas efektiivseid salvestustehnoloogiaid.
Nii muutuvadki Eestis toodetud kaubad kalliks ja olukorras, kus kogu Euroopa vaesub, rabeledes kaitsekulutuste, kõrgete energiahindade ja muude destruktiivsete arengute küüsis, neid enam ei osteta. See on osa kogu rohepöörde katastroofilisest küljest – kliimameetmed, mida viib viimse vindini ülevõimendatult ellu ainult Euroopa Liit, hävitavad Euroopa konkurentsivõime.
Oma osa on muidugi ka majanduse ideologiseerimisel. BNS kirjutab: “Kestliku Ettevõtluse Liit seob vastutustundlikkuse ja kasumlikkuse” ehk “See loob uusi võimalusi sotsiaalse ettevõtluse edendamiseks Eestis.”
Ettevõtlust ei saa igasuguste kaasamiste, mitmekesisuste ja muu taolisega muuta sotsiaalseks, säilitades samas kasumlikkuse. Kui kompetents jäetakse tahaplaanile ning esikohale seatakse sooline võrdsus või vähemuste kaasatus, siis see lihtsalt ei tööta. Trumpi Ameerikas, kus ideoloogiline surve ettevõtlusele on nüüd kadunud, loobuvad terved erialaliidud ja ettevõtlusühendused sellisest ideoloogiast, mille järgi ettevõtlusesse tuleb sotsiaalne õiglus sisse kirjutada. Naastakse vana mudeli juurde, kus ettevõtlusel on esmatähtis kasum ning sotsiaalset sfääri toetatakse kas maksupoliitika või annetamiste kaudu.
Eesti on Reformierakonna ja tema vasakpoolsete sõprade valitsedes ämbrisse astunud, mida on näha nii majanduse kiratsemises kui ka siiski veel tootvate majandusharude liiga kõrgetes tootmiskuludes, mis muudavad Eesti kaubad konkurentsivõimetuks.
EKRE on praegu ainus erakond, kes näeb lahendust oma odavas põlevkivienergeetikas, mis lahendaks paljud mured.
Uued Uudised