Sotsiaalmeedia on kujunemas kohaks, mida tabab kõige hullemini tsensuur ja sellest lähtuv sõnavabaduse kadumine. Võib-olla Facebook ise ei olegi sedavõrd sõnavabadust vaenav, kuivõrd on seda sealsetes tagatubades tegutsev Delfi lapsfaktikontrollijate kamp, kes oma ideoloogilises agaruses hävitab ka emafirma mainet. Sel nädalal tsenseeriti juba otseselt poliitartikleid.
Kunagi oli populaarne tutvumisportaal Rate. Mingil ajal ilmus tema kõrvale Orkut, mis küll ei saanud jalgu alla, aga ometigi oli võimalik minna ka mujale keskkonda. Praegu oleks Facebooki kõrvale vaja samuti hädasti teist sarnast sotsiaalmeediaplatvormi, mis ei ole nii tsenseeriv ja ahistav kui on Meta. Muidugi, liberaalses-vasakpoolses keskkonnas, nagu on Euroopa Liit, pandaks seegi kasutajaid suukorvistama, aga USA ja X-i kogemus lubab loota, et kunagi naaseb sõnavabadus ka Euroopasse.
Tavalist kassipiltide postitajat Facebooki tsensuur muidugi ei puuduta, küll aga neid, kes tahavad arutleda poliitilistel ja maailmavaatelistel teemadel – ja suukorvistatakse vaid ühe maailmavaate toetajaid. Tegelikult on sotsiaalmeedia tsenseerimine kahe otsaga asi, see võib poliitiliste tuulte pöördudes pöörduda ka nende vastu, kes praegu naudivad seda, et neile argumentidega vastu astujad tsenseeritakse ja nende “tõde” jääb peale. Üks hea näide on Weimari vabariigi vihakõneseadus, mida Hitler võimule pääsenuna selle loojate vastu kasutama hakkas. Vihakõneseadus võib ju samaks jääda, ainult algoritmidesse tuleb teised tsenseeritavad sõnad kirjutada.
Tsensuur sotsiaalmeedias on ränk, täiega sülitatakse Eesti Põhiseaduse peale, mis ütleb tsensuuri ei ole. Kui ikka maha võetakse artikkel “Poliitikas käib ületrumpamine: kes tõstab kaitsekulutused kõrgemale? Miks mitte kehtestada Eestis kohe sõjakommunismi?”, siis ei ole seal tegu enam “vihakõnega”, vaid otseselt ühiskonnakriitika summutamisega, kusjuures on teada, et Delfi tsenseerijad on valitsusega ühel lainel. Pange tähele, Riigikogu kõnetoolis võiks sellise retoorilise mõtte vabalt välja öelda, aga sotsiaalmeedias mitte, seal saab kohe trellid.
Ei kujutagi enam ette neid aegu, mil kõigil teemadel võis vabalt rääkida ja kommentaariumist koristati ära vaid ebaviisakused ja sõim. Praegu peab sotsiaalmeedias valima sõnu ja mõtteid, mida võid välja öelda, ilma et peaks kartma tähtajalist või lõplikku blokki. See on Nõukogude aja naasmine või Venemaa tsensuuri siiasaabumine. Mitte ainult poliitteemasid ei tsenseerita, “rajalt võetakse maha” ka naljade pärast – Facebookis maksab woke-ideoloogia, kus lumehelbekese õrna hinge riivata ei tohi.
Jääme ootama vabaduse tuuli, nagu laulab Scorpions oma laulus “Wind of Change”. Tollal tähendas see pääsemist kommunistliku süsteemi inkvisitsioonist, nüüd aga pseudoliberaalse omast. Saksamaagi oma langenud Berliini müüriga pole ju enam vaba maa, migrante täis riigis kasutab riigivõim rahuolematute vastu Stasi meetodeid, rääkimata Rumeeniast, kus möllab euro-Securitate. Meil on omamaine “vaikiv ajastu”, kusjuures suures meedias isegi mitte, see on ise olemuslikult kallutatud, sotsiaalmeedia aga on juba ehtne vabakäiguvangla.
On lausa irooniline, et need samad tegelased, kes sotsiaalmeediat tsenseerivad, süüdistavad Ungarit või Gruusiat sõnavabaduse piiramises.
Poliitkorrektsus tuleb kunagi kindlasti kuulutada inimsusvastaseks kuriteoks sellest lähtuvate tagajärgedega tsenseerijatele.
Uued Uudised