Nii mõnedki analüütikud on öelnud, et inimõigustega on maailmas asjad halvasti, kuid mitte “liberaalses” mõttes, vaid seetõttu, et põhiinimõiguste (õigus elule, toidule, peavarjule, turvalisusele, haridusele jne) asemel on prioriteediks muudetud “uusinimõigused” ehk õigus abordile, emigreerumisele, teistsugusele seksuaalsele orientatsioonile jne.
Kuna vähemalt läänelikus ruumis nähakse inimõigustena peamiselt vähemuste õigusi ja sageli enamuse arvelt, siis pole ime, kui inimõigustega allamäge läheb.
BNS kirjutab: “Inimõiguste keskuse juht Egert Rünne ütles kommentaariks inimõiguste organisatsiooni Liberties raportile, et vaba maailma juhtriike tabanud demokraatia taandumine on ehmatav trend.
“Ehmatav on olla tunnistajaks demokraatlike protsesside taandarengule riikides, mida oleme harjunud pidama vaba maailma käilakujudeks,” sõnas Rünne. “Tunnen suurt uhkust selle üle, et Eestist on suhteliselt lühikese ajaga saanud riik, kus hoolitakse igaühe inimõigustest. On ainult meie endi teha, et areng ses suunas ka jätkuks.”
Eestit kiidab Rünne ilmselt seetõttu, et siin on nüüd homode abiellumist lubav seadus ja õigus vabalt sugu muuta ning sooideoloogia on jõudnud isegi lasteaedadesse ja koolidesse.
BNS: “Euroopa demokraatia allakäik on eelmisel aastal süvenenud, selgub Libertiesi aruandest. Demokraatia kantsideks peetud riikides on märgata liikumist autoritaarsete suundumuste poole ning euroliidu minimaalne sekkumine õigusriigi tööriistade kaudu pole olukorda oluliselt muutnud.”
Võib-olla on häda selles, et Euroopa Liit on ka ise muutunud autoritaarsemaks?
BNS: “Võrgustikku kuuluvate organisatsioonide hinnangul murendavad Euroopas demokraatiat kolm peamist trendi. Esiteks on kontrolli- ja tasakaalumehhanismid muutunud nõrgemaks erakorraliste ja kiirendatud seadusandlike menetluste tõttu. Teiseks on õigussüsteemid laimukampaaniate ja alarahastamise tõttu üha suurema poliitilise surve all. Kolmandaks on kliima- ja Palestiina-meelseid proteste laialdaselt piiratud ja politsei toel liiga jõhkralt maha surutud.”
Kui võtta sõnasõnalt, siis “esiteks” punkti alt meenub see, kuidas Eesti valitsus surub muudatusi seadusandlusesse nii, et huvigruppidel jääb vähe aega muudatusettepanekuid teha. Teine punkt Eestis ei päde, siinne õigussüsteem on kindlalt võimu poolel, ta saab raha ja teeb võimutruusid otsuseid, laimukampaaniateks nimetatakse Eestis opositsiooni kriitikat õigussüsteemi kallutatuse suhtes.
Kolmas punkt aga on eriti magus: keegi pidavat kusagil kliimaproteste piirama. Ilmselt mõeldakse seda, et Greta Thunbergi on korduvalt käeraudadesse pandud ning galeriides maalide peale suppi pilduvaid ja ennast asfaldi külge kinniliimivaid ekstremiste on vahistatud.
Palestiina-meelsed protestid – kas neid peab siis sallima? Gaza toetamine jookseb kahjuks suuresti kokku Hamasi islamiäärmusluse toetamisega. Saksamaa keelustas nii Hamasi kui Hizbollahi harud ja tugiorganisatsioonid – kas neil pidanuks laskma ussitada? Palestiina-meelsus on paraku muutumas antisemitismiks ja uut holocausti ei tohi mingil juhul lubada.
Miks Rünnel just palestiinlased meeles on? Eesti Inimõiguste Keskus kaitses ju neid vasakaktiviste, kes levitasid Eestis juudivastast loosungit “Jõest mereni”.
Edasi selgub, et kogu Euroopa on “paha”, ainult kaks riiki on “head”.
BNS: “Alates 2019. aastast välja antava aruande kuues, ligi 1000-leheküljeline köide toob esile kõige silmatorkavamad rikkumised euroliidus eelmisel aastal. Tegemist on seni kõige põhjalikuma sõltumatu kodanikuvabaduste võrgustiku variraportiga õigusriigi olukorra kohta.
Raportist selgub ootuspäraselt, et euroliidu nõrgim lüli on Ungari. Juba aastaid probleemide küüsis vaevelnud riigis tuvastati märkimisväärne taandareng kõikides valdkondades: rünnakud jätkuvad nii kohtuvõimu sõltumatuse, kodanikuühiskonna organisatsioonide, avaliku osaluse kui ka meediavabaduse vastu.
Õigusriigi lammutajateks on Itaalia, Bulgaaria, Horvaatia, Rumeenia ja Slovakkia valitsused, mis õõnestavad sihikindlalt ja süsteemselt õigusriigi põhimõtteid peaaegu kõikides aspektides.(Loodetavasti peetakse Rumeenia puhul silmas presidendivalimiste esimese vooru tulemuste tühistamist – toim.)
Libisejateks kvalifitseerib raport demokraatlikud eeskujud, nagu Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Rootsi, mille esialgu veel üksikud, kuid siiski murettekitavad tagasiminekud võivad viia standardite üldise languseni. Paigaltammujad on Kreeka, Iirimaa, Malta, Madalmaad ja Hispaania, mis seisavad õigusriigi näitajate poolest paigal või on teinud minimaalseid edusamme.
Edasipürgijatest Eesti ja Tšehhi teevad seevastu kodanikuühiskonna rolli positiivsete muutuste saavutamisel süsteemseid edusamme.
Poola kujutab endast hoiatuslugu. Riigi uus, Donald Tuski juhitav valitsus on püüdnud taastada kohtuvõimu sõltumatust ja meediapluralismi, kuid seni suhteliselt edutult. See näitab, kui keeruline ja habras on kompromiteeritud institutsioonide sõltumatuse taastamine, viitab raport raskustele, mis tabasid neid Poola endise, Trumpi-meelse Mateusz Morawiecki juhitud konservatiivide valitsuse ajal.
Kodanikuühiskonna tegutsemisruum kahaneb, sest valitsusi julgustatakse laimukampaaniate abil kehtestama piiravaid seadusi, eriti seoses rahumeelse meeleavaldamise ja ühinemisvabadusega. Inimõigused on kasvava surve all: rändepoliitikad karmistuvad, haavatavate rühmade kaitse on ebapiisav ning diskrimineerimine ja vaenukõne levivad üha enam, mõjutades vähemusi kogu regioonis.”
Viimane lõik näitab täpselt, et inimõiguste olukorda vaadeldakse pseudoliberaalse-marksistliku nurga alt – rünnatakse karmistuvaid rändepoliitikaid, kuigi selle põhjuseks on Euroopa küllastumus migrantidest, massimigratsiooniga kaasnevate negatiivsete tagajärgede kuhjumine, riikide võimetus rohkem rändlejaid vastu võtta ning seadusetuse levik seoses piiramatu rändega. Vaenukõne liberaalses võtmes ongi see, et inimesed on rahulolematud – selle vastu ei aita mitte vaenukõneseadused, mis suruvad pinged ajutiselt “vaiba alla”, vaid ohtlike protsesside piiramine või lõpetamine.
Üle-euroopalise inimõiguste organisatsiooni Liberties ehk The Civil Liberties Union for Europe äsjane aruanne heidab valgust kõige olulisematele rikkumistele, mis puudutavad õigusemõistmist, korruptsiooni, meediavabadust, ajakirjanike turvalisust, kodanikuühiskonda ja inimõigusi Euroopa Liidus. Põhjaliku raporti valmimisse andsid oma panuse 43 inimõigusorganisatsiooni 21 riigist. Peatüki Eesti kohta koostas Eesti Inimõiguste Keskus.
Seda, et peatüki koostas Eesti Inimõiguste Keskus, näitabki pseudoliberaalne propagandajutt, mis on rüütatud inimõiguste kuube.
Uued Uudised