Sotsiaalmeedias naerdakse päris kõvasti selle üle, et Hendrik Johannes Terrasest saab Johhaidii-partei põllumajandusminister. Tegu pole siiski õelusega, vaid kogu see jant ongi naeruväärne.
Kui ettevõtja võtab inimese tööle, siis tahab ta, et tollel oleks vastav haridus ja väljaõpe, soovitatavalt ka töökogemus. Eriti hinnatud on need, kes on alustanud karjääriredeli alumisest otsast ja on näinud tervet (tootmis)protsessi. Siis sobib inimene juhtivkohale.
Paradoksaalselt käivad võimupoliitikas asjad teistmoodi – juhtivkohti saavad need, kellel on parteipoliitilised saavutused ette näidata ja kes on parteile lojaalsed. Kompetents eriti ei loe – millegipärast arvatakse, et “ta on meil tark poiss, küll ta õpib kiiresti”. Nii saavad juhtivkohtadele inimesed, kes ei jaga oma haldusalast eriti midagi.
Jah, nad õpivad, aga üldjuhul saavad neist paremal juhul vaid keskpärased juhid, haldusala aga kiratseb, seni kuni nad “õpivad”. Teiseks, inimesed ei saa olla head igal alal. Kui poliitikul on annet kaitsepoliitika peale, ei ole mõtet teda panna vahepeal sotsiaalministriks. Inimene lihtsalt ei haara kõiki alasid piisavalt hästi.
Eesti poliitika on paraku täis neid Hunt Kriimsilmasid, kes peavad kasvõi kümmet erinevat ministriametit: Ligi, Pevkur, Tsahkna, Michal ja paljud teised. Reeglina pole nad olnud tõsiselt head ühelgi ministripostil, vaid on “Harju keskmised”, kes kehvem, kes veelgi kehvem. Teadmised kogunevad ajapikku, aga tõsist süvitsi pühendumust pole ühelgi alal. Meenutagem vaid Keit Pentus-Rosimannust, kes oli keskkonnaminister ja läks üleöö välisministriks – olevat “uus väljakutse”. Samas on keskkonnapoliitika väga lai ala, kus professionaalsus saavutatakse pikkade aastatega.
Terras sai regionaal- ja põllumajandusministriks, sest tal olevat kusagil maakodu ja naine olla Saaremaalt. Kõik teavad, et sellest ei piisa. Muidugi noor mees õpib ja saab ehk varsti regionaalpoliitikast ja maaelust ehk midagi arugi, aga selle aja peale on haldusala veelgi rohkem hukas.
Erakondade pingid on lühikesed ja tõesti vist enam ei leita põllumeest, kes on ise põllul või laudas askeldanud. Peale tuleb poliitikute põlvkond, kes on “internetis midagi lugenud”. Pärtel-Peeter Pere ja Hendrik Johannes Terras esindavadki seda põlvkonda, kes õpivad ehk midagi läbi enda ülesupitatud egost tingitud läbikukkumiste jada, mis hävitab nii majanduse kui riigi maine.
Uued Uudised