Eile nägin ma Eestimaad…
…nägin kohati
rõõmu ja rikkust
kui rohkem nägin
ma häda pikkust
nägin
vaesust ja lootusetust …
ja valge laeva
ootusetust….
Eestimaa on vana maa, eestlased üks iidsete rahvaste seast… nagu Ameerika indiaanlased või muud põlisrahvad. Meie saatuski on sarnane. Meie eneseteadvust hävitati okupatsiooniajal viimase võimaluseni, rõhutades, et olemegi matsirahvas, kõigile tõugata-tallata. Ega olegi muud väärt.
Ei sõnagi sellest, et eestlased olid juba tsaariaja algul tehtud uuringuis üks kõrgeima kirjaoskusega rahvaid, et meie rahvaluule arhiiv on maailma suurim… et nii pisikese rahva kohta on meil ebaproportsionaalselt palju üliandekaid kultuuriinimesi…
Okupatsiooniaeg oli tuhandete aastate ajateljel lühike tükk, kuid õudne kurjus, mille need ajad kaasa tõid, mõjutab meid praegugi. Oleme alandlikud ja arad. Anname võõramaalastele eelisseisundi. Meil on justkui tunne, et peame neile kõike võimaldama. Et me oleme kohustatud. Et nad on paremad. Ja just nii nad ennast tunnevadki. Meist parematena. Imetleme isegi oma inimeste saavutusi ainult siis, kui need on piiri taga midagi saavutanud. Ei hinda sageli piisavalt omi inimesi, kes siin loovad ja töötavad.
Me teenindame kõiki, kes seda küsida viitsivad, nende keeles ega nõua, et nad õpiksid meie oma. Me räägime nendega varmalt nende keeles, sest nii on neil mugavam. Me ei nõua siin sündinud lapsevanemalt, et nad peaksid eesti kooliks oma lapse ette valmistama. See elementaarne kohustus, mis lasub igal normaalsel vanemal, venekeelsetele millegipärast ei kehti. Üle jõu käiv kohustus lükatakse hoopis ületöötanud ja väsinud eesti õpetaja kaela, kes üüratu lisatöö eest pennigi töötasu ei saa ja mis eesti lapsed sageli hooletusse jätma sunnib.
Meie kõik peame peeglisse vaatama.
Me ei õpeta oma lastele sageli oma keele väärindamist, ei seleta ega põhjenda, miks on meie keele säilitamine nii oluline. Keele ja kultuurita muutume me tühisteks. Anonüümseteks immigrantideks isegi oma südames. Meil pole enam indentiteeti, millel põhineb meie põline väärikus.
Paljud inimesed või terved rahvad on minetanud oma keele ja kultuuri, liikudes olude sunnil teiste rahvaste sekka. Kuid edulugusid on vähe. Vaid need, kes oma juuri väärtustavad ja kultuuri alles hoiavad, tunnevad end ka teiste rahvaste seas täisväärtuslikena.
Eestimaal ringi liikudes on näha kauneid väikelinnu, alevikke ja külasid, tublisid inimesi toimetamas. Paljud tegusad kogukonnad aga ei saa oma kodusid arendada vaid peavad võitlema kirjade järgi justkui enese poolt valitud esindajatega, kel ei tule pähegi otsuseid inimestega läbi arutada. Kes ei soovi ausalt oma tööd teha vaid eelistavad inimeste raha eest nendega kohut käia.
Maa-asulais on palju väärtuslikke hooneid, mis on samas seisus nagu nõuka-ajal, ainult et veel rohkem lääpa vajunud, akendest paistmas lootusetus. Sõites läbi kurbade alevike ja külade, kuuled, et elanikke jääb aina vähemaks. Kõik tahavad ära. Koolid kaovad, poed panevad uksed kinni, kultuurimajad ja raamatukogud hääbuvad. Päris metsade asemele tulevad tuulikumetsad, pank keeldub maa-elamiste puhul laenudest, ringi sõidavad kurjategijad, röövides talude õuedest tehnikat.
Ja siiamaani ei taipa nn tervise-ametnikud, et infraheli ei mõjuta kõiki inimesi ühtemoodi, et osa meist saab peavalu, magamatuse või südamehäired ning osa inimesi ei saa. Neile lihtsalt ei mõju. Valitsused aga muudkui toimetavad, arvestamata ja nõu pidamata.
Nüüd plaanib üks Suur Mõtleja Toompealt lisaks muudele rumalustele sisse tuua hunniku potensiaalseid kurjategijaid ja terroriste, et viimanegi turvalisus meie elust kaoks. Juba nõutaksegi mošeesid.
Valedega pukki saanud nomenklatuur tegutseb nagu heaks arvab, surudes läbi oma julmad tahtmised ja ihukarvu püsti ajavad kavatsused, meenutades kupjaid ja kiltreid, kes sageli rahva kallal kõige vägivaldsemalt toimetasid.
Kui meil ometi oleks rohkem inimesi, kes ütleksid: aitab! Lõpetame selle jama ja teeme oma Eestimaa korda! Teeme korda iga küla, aleviku ja linnakese!
Tallinnaski on palju lagastatud hooneid, mis aastakümneid silmi riivavad ja mitte ühelgi linnavalitsusel ei ole selgroogu, et linn korda teha! Haledat hälinat omandi puutumatuse teemal on piinlik kuulata. Piinlik on ise nii elada ja piinlik külaliste ees! Pühad ja puutumatud ahervaremed Kunstiülikooli vastas, presidendilossi teel, Kopli trammitee ääres, Paavli tänaval.. nimetage vaid…
Kus oli see püha puutumatus siis, kui Võrumaa põliskodud sõjaväljale ohvriks toodi? Või Rail Baltiku liivkeha tarbeks Vääna kaunist metsa ähvardatakse maha raadata?
Meie oleme ometi oma kodus peremehed, hakakem lõpuks nendena käituma! Rääkigem kõvasti, millisena me oma Eestit näha tahame!
Esimese asjana nõuaksin mina eesti keelele Riigikeele staatuse ennistamist! Kogu Eesti elu peab (valitsus, omavalitsused, meditsiinisüsteem, teenindus jne) toimuma ainult eesti keeles! Võõrad, kes siin elada soovivad, tasugu tõlgi teenuste eest ise. Muukeelset teenindust ignoreerime, jätkates rangelt eesti keeles.
Jah, muidugi, turistide teenindamiseks vajame inglise keelt. Aga ainult turistide. Kõik, kes on siin elanud aasta, on võimelised igapäeva suhtlusega hakkama saama. Idiootidele võib erandi teha, minugi poolest.
Hariduses tuleb kehtestada range oma vastutus – Eesti Vabariigi haridussüsteemi sisenedes peavad lapsevanemad oma lapsed riigikeelseks kooliks ette valmistama! Võimalusi selleks on väga palju, punane nupp telekapuldil eestkeelsete kanalitega, alustuseks. Kõik lapsed peavad kooli tulles oskama igapäevast lihtsat eesti keelt rääkida.
Lõpetame igasuguse muu keele kasutamise omal maal. Ei mingit estonglišit ka kohvikutes ja ärides. Ärgem külastagem poode, kus valjuhääldist kõlab okupantide möla või CAFE-d on ainult ingliskeelste menüüde ja reklaamidega.
Nõuame oma kodudes kõikjal Eestis sellist elukorraldust nagu meile sobib! Ärgem laskem igasugu ametnikel, keda on siginenud nagu seeni, endale pähe istuda ja meie eest otsustada! Eriti meie oma rahaga meiega kohut käia! See peaks olema seadusega keelatud! Ametnikkond on mõeldud rahvast teenima! Meie oleme nad tööle võtnud ja meil on õigus nõuda neilt meie enamuse tahte täitmist! Ja küsime küsimusi! Kõval selgel häälel!
Küsime valitsuselt, kes on need muukeelsed inimesed, kes meie linnad on üle ujutanud, toonud kaasa räpasuse, slaavikeelse sodi seintel, liikluskaose ja kuritegevuse igakülgse tõusu. Kes nad siia lubas ja kes andis neile elamiloa? Kes selle eest vastutab? Millal nad lahkuvad? Vastake!
Kes vastutab paljudes vene koolides toimuva eest? Osades neist töötavad endiselt riigikeelt mitte oskavad õpetajad, ehkki nõuded on kehtinud 15 aastat. Paljudes ei õpetata ka täna eesti kõnekeelt. Farss eesti keelele üleminekul lõpeb, kui kontroll uksest välja astub. Kõik, ka huvijuhid ja muud õppeabid töötavad endiselt vene keeles. On õpetajaid, kes ei saa lihtlausetest aru.
Nende koolide lapsed lõpetavad ka täna koolid umbkeelsetena, madala tasemega kõikides ainetes..Nad tunnevad ennast teisejärgulistena, nende umbkeelsetel vanematel polnud asja arstiks, ametnikuks, eesti töökollektiivi liikmeks, juristiks, õpetajaks, kultuuritöötajaks… ja vaimupimeduses on nad määranud oma lastele sama saatuse. Aastate viisi teisejärguliseks määratud põlvkondi, kes ei tunne Eesti kultuuri ega tea midagi meie ajaloost.
Miks vene koole ei ole kunagi kontrollitud? Kes vastutab 30a tegemata töö eest?
Eesti inimesed, kui me peaegu ennast kokku ei võta, kaob meie haldjakeelt rääkiv imeline maa… kaob meie enda mannetuse ja saamatuse tõttu. Valigem ennast esindama uusi inimesi, teotahtelisi, ärksaid ja harituid! Sest me ei taha, et meie maa muutuks muinasjutuks, mida tulevased põlved muis keeltes oma lastele ette loevad.
L. Kukk,
lihtsalt üks eestlane