Esmaspäeval lükkasid võimuliit ja teised kliimahüsteerilised saadikud esimesel lugemisel tagasi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) algatatud elektrituruseaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk oli lõpetada järgmisest aastast taastuvenergia toetuste maksmine tuuleenergia tootjatele. Majanduskomisjon tegi juhtivkomisjonina ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Eelnõu tagasilükkamise poolt hääletas 45 ja vastu 17 riigikogu liiget. Seega langes eelnõu riigikogu menetlusest välja.
Ettekande tegi EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets: “Selle seaduse eesmärk on lõpetada taastuvenergia toetuste maksmine tuuleenergia tootjatele, et vähendada tarbijate elektriarvete koormust ja suunata toetused innovatiivsemate ja kuluefektiivsemate taastuvenergia lahenduste edendamiseks.
Viimase 14 aasta jooksul on taastuvenergia toetuseks makstud üle 1 miljardi euro. See raha ei ole tulnud seina seest, see on kogutud Eesti elektritarbijate taskust, pensionäridelt, peredelt ja väikeettevõtjatelt. Riiklik sekkumine peaks olema õigustatud ainult siis, kui turg ei toimi, projektid ei ole ilma abita majanduslikult elujõulised. Aga kas see täna on nii?
Juba 2021. aastal oli tuuleenergia tootmise elukaarekulu vaid 30 eurot megavatt-tunni pealt ning aastaks 2030 prognoositakse hinnaks kõigest 22 eurot megavatt-tunni pealt. Samas, Nord Pooli Eesti piirkonna keskmine elektri hind aastatel 2011–2020 oli 39 eurot megavatt-tunni eest ja analüütikud prognoosivad järgmiseks kümnendiks hinda vahemikus 50–60 eurot megavatt-tunni eest. See tähendab, et tuuleenergia tootmiskulu on täna juba madalam kui turuhind. Miks peaksime sellises olukorras endiselt maksma toetusi?
Kas me ei peaks investeerima sellesse, mis tõesti vajab tuge – energiatõhusus, kodutarbijate kaitse, energiasõltumatus? Toetuste maksmine äriprojektidele, millel on selge kasumiprognoos, on sarnane, nagu toetada hotelliketti, mille toad on täitunud. Ka taastuvenergia tootjad ise on leidnud, et nad ei vaja toetusi.
Näiteks on tuuleenergia tootja Vindr Balticsi juht Marko Viiding öelnud järgmist, tsiteerin: “Meist palju madalamate elektrihindadega Skandinaavias, aga ka sarnase hinnatasemega teistes Balti riikides toimib energiaturg vaba konkurentsi tingimustes ja ilma riiklike toetusteta, mis tähendab, et ellu viiakse vaid parimad projektid. See omakorda aitab alandada energia lõpphinda tarbijate jaoks ja toetab konkurentsivõime kasvu.”
Riiklike toetuste najal viiakse ellu projektid, mis on väheefektiivsed või paigutatakse energiatootjad sinna, kus nende kasutegur on madal. Ja kui me vaatame tuuleenergia assotsiatsiooni leheküljelt viimaseid andmeid, saame tuulikute energiatootmise kasuteguriks kõigest 20%.
Ja veel, küsitavusi tekitab ka taastuvenergia toetuste maksmise läbipaistvus. Kas Eesti maksumaksja peab jätkuvalt rahastama taastuvenergia toetusi, kui need ei ole läbipaistvad, õigustatud ega mõistlikult suunatud? Vastus on: ei pea.
Soovitan teil kõigil lugeda 21. märtsi Õhtulehes ilmunud põhjalikku artiklit Priit Pärnapuu sulest. Artikli pealkiri on “Mesimagus, aga läbipaistmatu äri”. Artiklis toodi välja, et toetused moodustavad taastuvenergia tootjate tuludest keskmiselt umbes 20%. Kuid isegi siis, kui see viiendik ära jätta, jäävad ettevõtte kasumid märkimisväärseteks. Viimase 14 aasta jooksul, aastatel 2010–2024 on riigi nimel tegutsev Elering maksnud välja taastuvenergia toetusi rohkem kui 1 miljard eurot. See raha pole tulnud tõesti, nagu ma ütlesin, seina seest, vaid iga Eesti elektritarbija taskust.
Konkurentsiamet jõudis juba 2021. aastal – ajal, mil elektri hind ei olnud veel hüppeliselt tõusnud –järeldusele, et tarbijatele on pandud põhjendamatult suur maksukoormus ning taastuvenergia toetused tuleks järk-järgult kaotada. Tänase oluliselt kõrgemate elektrihindade juures kõlab see järeldus veelgi põhjendatumalt ja aktuaalsemalt.
Siiski raiub Kliimaministeerium koos tuule- ja päikeseparki omavate ettevõtetega vastu, et ilma riiklike toetusteta ei suudaks taastuvenergia tootjad turul ellu jääda. Kui aga vaadata, kes on need ettevõtted, kellele Elering tasub taastuvenergia toetusi, siis vaatepilt on kummastav. See ei ole kohane õigusriigile ja on pigem omane mingile korruptiivsele üksusele.
Toon ära mõned küsitavad ja kummalised asjaolud. Esiteks, meil puudub koondnimekiri ettevõtetest, kes toodavad taastuvelektrit tuule või päikese abil. Teave on hajus ja süsteemne ülevaade puudub. Elering maksab toetust sellele, kellele kuulub liitumispunkt. Seejuures pole avalikult teada, milline ettevõte tegelikult toodab võrku minevat elektrit, ka see kuulu nii-öelda eraõigusliku info sfääri.
On juhtumeid, kus toetust makstakse ettevõtetele, mis toimivad ilma tegevusloata, ehkki Konkurentsiameti sõnul on elektri tootmises tegevusluba nõutav. Põhjus on see, et toetuse saamine ei eelda tegevusloa olemasolu ja see tekitab ka õigusselguse probleeme. See tähendab, et nad ei ole läbinud ametlikku kontrolli ega kvalifitseeru tegelikult tootjatena. Ent ometi liigub raha nende arvele.
Toon ka ühe markantse näite. Näiteks Varja Windfarm OÜ on saanud 2021. aastast Eleringilt 2,9 miljonit eurot taastuvenergia toetust. See on silmatorkavalt suur summa. Viie aasta peale on kõigest 21 ettevõtet rohkem toetust saanud. Kui aga võtta Varja Windfarmi OÜ majandusaasta aruanne ette, leiab sealt üksnes 2021. aastal makstud toetuse summas 702 948 eurot. Järgnevatel aastatel poleks ettevõte justkui tegutsenud. Müügitulu piirdub mõnesaja euroga.
See näitab, kui lõtv on olnud järelevalve ja kui vähe tegelikult kontrollitakse toetuste saajate tausta ja vastavust nõuetele. Kui riik ei suuda isegi elementaarseid tingimusi nagu tegevusloa olemasolu jõustada, siis ei saa toetuste süsteemi enam usaldusväärseks pidada. Selline olukord vähendab usaldust riigi enda vastu.
Me ei saa aktsepteerida olukorda, kus maksumaksja raha liigub ettevõtetele, kes ei täida seaduspärast kohustust omada tegevusluba. Aastatel 2020–2024 on umbes iga viies toetust saanud ettevõte tänaseks tegevuse lõpetanud. See seab küsimärgi alla ka toetuse kasutamise tõhususe ja kestlikkuse. Enamik toetust saanud ettevõtete tulu, kasu ja netovara ei viita mingile karjuvale vajadusele riiklikule toele. Vastupidi, paljudel juhtudel ületab ettevõtte kasum saadud toetuse mitmekordselt.
Me ei toeta fossiilkütusetootjaid, miks siis toetame taastuvenergiat, kui see on tehnoloogiliselt küps ja nii kasumlik? Pikemas perspektiivis peaks riik looma raamtingimused, infrastruktuuri, kuid ei pea jääma energia tootmise otseseks rahastajaks. Avalik raha tuleb suunata sinna, kus turg ei toimi, näiteks teadus- ja arendustegevusse või kohalike energialahenduste toetusesse, mitte suurtootjate kasumisse.
Taastuvenergia toetuste skeemil on ka sotsiaalne mõõde. Maksmine toimub kõigi elektritarbijate arvel, sealhulgas väiksema sissetulekuga pered, kes maksavad proportsionaalselt rohkem. Samal ajal liigub raha suurinvestorite ja ärihiidude taskusse. See on otsene rahaline ümberjagamine vaesematelt rikkamatele.
Küsimus ei ole ainult efektiivsuses, vaid ka õiglustundes. Toetused peavad olema suunatud abivajajatele, mitte neile, kes niigi kasumit teenivad. Me peame lõpetama arutult ja kontrollimatult toetuste maksmise, kui need ei täida oma eesmärki ega ole põhjendatud. Me ei saa jätkata olukorda, kus maksumaksja raha voolab läbipaistmatutesse skeemidesse, seaduse piiril tegutsevatesse ettevõtetesse, kasumimarginaalidega ärimudelitesse, mis ei vaja abi. Selle asemel peame looma ausa ja selge mänguvälja, kus toetusi saavad vaid need, kes tõesti vajavad seda ja kus iga euro aitab Eesti majanduse kasvule.
Seetõttu palun toetada eelnõu, mis lõpetab taastuvenergia toetuse ohjeldamatu maksmise. Nii enam jätkata ei saa.”