Eestis tehtavad uuringud on üldjuhul ühekülgsed ega pruugi anda adekvaatset pilti toimuvast ja inimeste tegelikust meelestatusest. Näiteks tuuleparkide kohta tehtud küsitlustest on selgunud, et neis pole sageli üldse olemas varianti “ma ei taha tuuleparke”, vaid on antud erinevad vastusevariandid eeldusega, et need nagunii tulevad. Mõistagi saab tulemust kajastada väitega, et kõik on tuuleparkide poolt, lahknevused on ainult selles, kuidas protsess ellu viia.
Kantar Emor on teinud uuringu, mille nõrk koht on see, et keskkonnasõbralike toodete ja teenuste tarbimist vaadeldakse läbi sotsiaalse prisma ehk siis eeldatakse, et vastavaid tooteid ei tarbita, kuna need on tavapärasest kallimad, tänu valitsuse maksupoliitikale aga on inimeste rahakotid tühjad ning nad ei taha raha raisata.
Uuringust on välja jäetud moment, et inimesed on rohepöördest tüdinenud ega soovi selle hüsteeriamaigulise ettevõtmisega kaasa minna – ometigi viitavad sellele ka ametist lahkunud kliimaministri Yoko Alenderi sõnad, et sõna “kliima” ministri ametinimetuses jäi rahvale kaugeks ning nüüd on ametis energeetika- ja keskkonnaminister. Rohepöördepropaganda aga on keskkonnasõbralikkust alati seostanud kliimavõitlusega.
BNS vahendab: “Kantar Emori värskest uuringust selgub, et aina enam on inimesi, kellele ettevõtete roheline mõtteviis ning toodete ja teenuste keskkonnasõbralikkus korda ei lähe. Ka valmidus keskkonnasõbralike toodete-teenuste eest rohkem maksta püsib mõne aasta tagusest madalamal.
Inimesi, kes kalduvad keskkonnahoidlikkust oluliseks pidama, on endiselt selgelt rohkem kui neid, kes seda ei tee. Samas nende osakaal, kes hoiakuliselt ettevõtete keskkonnahoidlikkust pigem oluliseks ei pea, on tõusnud 40 protsendini.
„Aasta tagasi vähenes üldise kasvanud ebakindluse ning hinnatõusu taustal üsna järsult Eesti inimeste valmisolek keskkonnasõbralike toodete eest enam maksta. Sel aastal on märgatavalt kasvanud inimeste hulk, kes ütlevad välja, et toodete-teenuste keskkonnasõbralikkus ja tootjate-teenusepakkujate üldine roheline mõtteviis ei ole neile oluline,“ kommenteeris Kantar Emori uuringuekspert Katrin Männaste.
Valmidus keskkonnasõbralike toodete eest rohkem maksta püsib alla kahe kolmandiku ehk 63 protsendi juures ja enamasti ollakse valmis kuni viis protsenti kõrgemaks hinnaks. Seega on vastuseis rahalisele suuremale panustamisele umbes samas suurusjärgus keskkonnahoidlikkuse eiramisega.
„Eks valmisolek keskkonnahoidu tarbimisvalikute kaudu panustada sõltubki suuresti üldisest niiöelda rohemeelsusest,“ lisas Männaste. „Näiteks enamik neist, kes kliimamuutusi tõsise probleemina ei taju, ei pea ka rohetoodete-teenuste kallimat hinda põhjendatuks.“”
Ilmselgelt on neis protsessides oma segadusse ajav roll üha metsa kiskuval rohepöördel – ühest küljest inimesed näevad, et rohepööre ja keskkonnakaitse ei lähe kuidagi kokku, nad ei täienda üksteist, vaid vastanduvad üha enam, teisalt aga seostatakse keskkonnakaitset endiselt ülepingutatud kliimavõitlusega ning see ei tekita enam soovi ka keskkonnasõbralikkust jälgida.
Keskkonnasõbralike toodete kasutamine või mittekasutamine on kindlasti seotud rohepoliitikaga ning see ei soodusta ammugi enam “rohelist mõttelaadi”, seda enam, et poodides on praktiliselt kõik kaubad juba plastikpakendites ning ei tundu, et keegi selle vastu võitleks.
Uued Uudised