Vähemalt 10 aastat eksisteerib interneti keskkond Rahvaalgatus.ee, kus iga kodanik saab koostada parlamendile või kohaliku omavalitsuse volikogule pöördumise.
Viimane suurem pöördumine on algatatud erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid aseesimehe Raul Siemi poolt ning selle eesmärk on kutsuda esile erakorralised riigikogu valimised; 19. märtsil loodud pöördumine on tänaseks kogunud paar tuhat allkirja. ERK pole minu koduerakond ning ma ei saa öelda, kuidas too kooslus poliitikat tegema peab; iga erakond seab omale prioriteedid, kuid minu arvates peavad inimesed endale aru andma, mida kujutab endast säärane internetidemokraatia.
Räägin oma kogemustest. Algatuse looja saab tuhat ja enam allkirja kogunud pöördumise saata riigikogule, peale mida teavitatakse pöördujat „Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 1529 Riigikogu juhatus otsustab: Võtta menetlusse…” ning seejärel jõuab algatus Riigikogu esimehe allkirjaga valitud riigikogu komisjoni. Nt algatused mis nõudsid peaminister Kaja Kallase (ja valitsuse) tagasiastumist, menetleti riigikogu Põhiseaduskomisjonis nõnda et ma sain seda videosilla vahendusel tutvustada – ootuspäraselt hääletati algatus koalitsioonihäältega maha – hiljem laekus mulle kiri, et Põhiseaduskomisjon ei toetanud algatust.
Viimane ehk kuues algatus, mida ma sedapuhku Riigikogu Õiguskomisjonis kaitsesin, nõudis abielu mõiste säilitamist ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. 2023. aasta juunis viibisin ma sedapuhku füüsiliselt riigikogus ning vahtisin sotsialistist komisjoni esimehega tõtt – erinevalt eelnevatest kordadest, hääletati algatus koalitsioonisaadikute poolt minu silme all maha. Aga milles siis probleem on?
Peamine Rahvaalgatus.ee keskkonna mõttetus seisneb selles, et seadusandlik koda ehk Riigikogu pole kohustatud antud pöördumist tõsiselt võtma. Tegu on justkui palvekirjaga isakesele tsaarile, mitte juriidilise hoovaga seadusandluse üle. Säärane pöördumise vorm on valgusaasta kaugusel rahvaalgatusõigusest, sest reaalset põhiseadusliku õigust rahvaalgatada ju pole. Hääleõiguslikel kodanikel puudub juriidiline õigus nõuda, et seadus antakse, muudetakse või tunnistatakse kehtetuks; kodanikel puudub võimalus hääletada Riigikogu poolt vastuvõetud seaduste üle; kodanikel on pea võimatu kutsuda esile erakorralised riigikogu valimised. Ja riigipea on selle sama kummitempli residents, just kummitempel see peale 2023. aasta RK-valimisi on.
Me võime vaielda, kas rahvaalgatusõigus on vajalik, mina usun ja näen, et rahva enamus pooldab seda, aga nimetada riigikogu poole pöördumist rahvaalgatuseks, on tänases poliitilises olukorras kuritahtlik rahva lollitamine. Algataja tajub oma seljaajuga, et algatus hääletatakse maha, allakirjutanud mõistavad, et ega see algatus kaugele ei jõua – aga on ka neid, kes ei orienteeru süsteemis ja siis pead algatajana seletama, miks algatus jälle maha hääletati. Mina pole enam nõus selles mängus osalema, mina tahan olla päriselt konservatiiv ning osaleda päris demokraatias. Mõelgem, mis sai 77 000-st allkirjast mis koguti MTÜ Eesti Autoomanike Liidu poolt automaksu vastu!
Nimetame Rahvaalgatus.ee keskkonda õige nimega: petitsioon riigikogule. Samuti on see petitsioon kohalikule omavalitsusele, sest kohalik valla- või linnavolikogu enamus saab algatuse maha hääletada. EKRE 2021. aasta KOV-valimiste programm ütles, et me kehtestame omavalitsuse elanikele võimaluse algatada rahvahääletusi ning otsustada oluliste küsimuste üle referendumitel. Kumba pidi võtta: kas see on täiendus erakonna 2012. aastal seatud sihile taastada rahvaalgatusõigus või esimene samm selles suunas, et rahvaalgatusõigus taastada.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei eksita inimesi libaterminitega, vaid me tahame päriselt demokraatia korda teha.
Kenno Põltsam Kuusalu EKRE