Saksa ajakirjanik ja ühiskonnakriitik Ekaterina Quehl vaeb nähtust, mis on ka Eesti täiesti vallutanud – me loobume vabadusest, sest vastutus on liiga ebamugav, lihtsam on olla mutrike süsteemis, kui olla otsustaja ja vastutaja.
“Miks mõne inimese jaoks tundub vabadusetus vabam kui vabadus ise. Miks mõned inimesed peavad isiklikust vastutusest loobumist vabastavaks? Miks tundub mõne inimese jaoks turvalisem, kui keegi teine nende eest otsuseid teeb? Kas sellistel inimestel on vabadusest erinev arusaam kui meil?
Kas vabadus ei peaks olema midagi, mida iga inimene igatseb?
Diktatuuris üles kasvanud inimesena mõistan, et vabaduse küsimus ulatub koroonaviiruse probleemist palju kaugemale. See, et miski, mis on minu jaoks luksus, mille nimel tasub võidelda, ja hüve, mida tuleb iga hinna eest kaitsta, kui see on käes, võib tunduda teistele koormana, on minu jaoks väga liigutav teema. Sest mulle jääb arusaamatuks, miks ühed on nõus vabatahtlikult loobuma sellest, mille eest teised on pidanud aastakümneid võitlema.
Ma arvan, et vabaduse mõistmine ei puuduta mitte ainult sügavamat sotsiaalset arengut, vaid on ka psühholoogiline nähtus, mis on ilmselt seletatav mitme teguriga.
Vabadus kui koorem: otsuste tegemine tähendab ka vastutuse võtmist tagajärgede eest. See võib olla üle jõu käiv – eriti ebakindlatel aegadel. Kui riik kõike reguleerib, on see koorem maha võetud.
Kollektiivne turvalisus individuaalse vabaduse asemel: need, kes usuvad, et “suurem hüve” on üksikisikust parem, ei taju piiranguid mitte sissetungi, vaid panusena kõrgemasse korda. Koroonaviiruse pandeemia tugevdas seda tunnet toona. Oli ühine “vaenlane”, kelle eest pidime end kollektiivselt kaitsma.
Näiline võrdsus läbi kriiside: lukustuse ajal olid kõik äkki samas paadis. Sotsiaalsed erinevused – olgu siis staatus, sissetulek või konkurentsisurve – tundusid esmapilgul taanduvat tagaplaanile. Mõne jaoks sai see sotsiaalse leevenduse vormiks. Tühistamiskultuuri absurdsed liialdused rabasid isegi neid, kes seda toetasid. Kuid kui kõik on ühtäkki “võrdselt vabad”, pole enam vaja diskrimineerimise suhtes valiv olla. Kõik muutub lihtsamaks: kui järgite usinalt kõiki koroonaviiruse reegleid, on kõik korras. Kui te neis kahtlete, olete paha ja muutute “vaenlaseks” – st dissidendiks, uhhuuks, natsiks, vandenõuteoreetikuks jne.
Teine aspekt on meie aju. See järgib kognitiivse efektiivsuse põhimõtet. See tähendab, et ta püüab teha kiireid ja selgeid otsuseid, kasutades võimalikult vähe energiat. See on ellujäämismehhanism: looduses pidid inimesed reageerima sekundi murdosadega. Oht või ohutus? Võitle või põgene? Kaasaegses maailmas tähendab see, et meie aju on “programmeeritud” töötama ressursse säästvalt. Keerulised otsused, ebakindlus, moraalsed kaalutlused – kõik see nõuab vaimset energiat, mis on piiratud. Ka siin kehtib järgmine: kui väline tegur võtab need otsused üle, tekib subjektiivne kergendustunne.
Kuid need, kes on reeglitega liiga harjunud, kaotavad lõpuks soovi ise otsuseid teha. Ja kui see juhtub, ei tundu vabadus enam millegi, mida me igatseme, vaid pigem ebameeldivana. Sest see sunnib meid võtma vastutust ja võtma oma aju oma ressursist ja viib mugavustsooni.
Paradoksaalsel kombel võib vabadusetus seetõttu tunduda lihtsam kui vabadus. Need, kes lasevad end juhtida, saavad keskenduda antud struktuuri sees toimimisele. See mehhanism ilmnes eriti koroonaviiruse pandeemia ajal: riik andis välja selged juhised – millal tohib majast lahkuda, millised kontaktid on lubatud ning mis oli “õige” ja “vale”.
Normaalsuse naasmisel naaseb koos sellega kõik, mis määrab elu vabas ühiskonnas: konkurents, ebakindlus, ettearvamatud sündmused. Ja palju vaimset tööd – isiklik vastutus, asjade kaalumine, vastuoludega elamine, oma väärtushinnangute hindamine, mis on hea ja mis on halb. Ja see on valdav. Vabadus teha ise otsuseid tähendab ka vigu. Ja mitte kõik ei taha seda.
Kuid ajalugu näitab ikka ja jälle: need, kes valivad turvalisuse ja vabaduse vahel, ei saa lõpuks kumbagi. Need, kes kaitsevad vabadust, saavad lõpuks turvalisuse. Sest eile oli koroonaviirus. Täna on see kliimakaitse. Ja homme uus “hädaabi” teema. Alati on midagi, mis õigustab piiranguid. Igatsus reguleerimise järele ei kao kuhugi. Kuid otsustava tähtsusega küsimus on, kas me anname sellele järele – või mäletame, et vabadust ei saa võtta iseenesestmõistetavana.”