EKRE poliitik ja Tallinna volikogu liige Urmas Reitelmann juhib oma sotsiaalmeediapostituses tähelepanu valitsuse julgeolekuliselt ohtlikule tegevusele.
“Lugedes viimaste päevade uudiseid Stenbocki majast, tekivad tahtmatult küsimused ENSV riiklikule õukonnameediale. Miks uudistetoimetused keelduvad nägemast valitsuse kriminaalseid kavatsusi ega esita ühtegi küsimust?
Eesti kaitsetööstustegelased kavandavad meie oma kodumaa asemel tehaste rajamist Lätis. Kas mõned avantüristid on lõplikult mõistuse kaotanud või tunnevad nad end juba niivõrd karistamatuna, et ei viitsigi riigireetmise plaane varjata? Loomulikult ei usu ma nanosekundikski, et nendest “tööstustest” hakkab kaitseväe ladudesse reaalset padruneid ja mürske laekuma. Senikaua, kuni rahavood on reformigrupeeringu juhtida, liiguvad rahad kontodele eksootilistes saareriikides ja seal jäljed kaovadki.
Oletagem naiivselt siiski hetkeks, et midagi on kavas ka päriselt toota. Siis seletage, lugupeetavad, mis kuradi pärast peab Eesti maksumaksja raha suunama Läti majandusse, looma töökohti Lätis ja maksma makse Läti riigile? Miks? Lisame sellele veel pikkades varustusahelates peituvad võimalikud riskid ja ajakaod. Muudame varustusliinid vabatahtlikult pikaks ja haavatavaks, et oleks põnevam? Äkki keegi viitsib kaitsetööstuse jeekimitelt küsida?
Teine uudis lehkab aga kõige võikamal kombel rahvuslike ja riiklike huvide reetmise järele. Seltsimees Michal on juba kahel korral teatanud, et Eesti saadab oma sõdurid Ukrainasse “rahu” valvama. Ühest küljest võib sõgedat praalimist pidada tavaliseks kõvatamiseks teadmisel, et seda tegelikult ei juhtu ning Michal poeb ilma seebita suurtele poistele. See on tõenäoline, sest Briti armees teenib mälu järgi mingi armetud 18 000 meest ja Tapa kontingendi ülalpidamine on juba suurt pingutust nõudev vägitükk.
Teisalt aga võime ühel hetkel tähtede fataalse seisu tõttu silmitsi seista fakti ees, et oleme ikkagi lasknud end Venemaaga reaalsesse kuuma konflikti kiskuda. See võimalus, tõsi väike, on reaalselt olemas ja iga samm selles suunas liikumisel on sisuliselt riigi ja rahvuse reetmine. Ja jällegi kuuleme kõrvulukustavat vaikust ENSV orjalikult alandlikus meedias.
Mina ei usu, et Michal on kliiniline idioot. Ma tean täpselt kes ta on ja kelle huve esindab ja nimelt seetõttu ei tohi teda lubada vaikuses mängida Eesti saatusega.
Me ei saa lubada endale luksust ilmade soojenemist oodata, et grillvorstide ja jaheda õlle nautimise kõrval lasta ebaseaduslikul valitsusel märkamatult riiki paljaks varastada või veel hullem, sõtta meelitada.”