Viimastel aastatel on Eesti poliitilises ruumis süvenenud narratiiv justkui oleks meie aja suurim oht kliimamuutus. Räägitakse emotsionaalselt jääkarudest, kuumalainetest ja tulevikupõlvkondadest, samal ajal kui meie enda riigi olemasolu seatakse üha suurema surve alla.
On aeg öelda välja see, mida paljud mõtlevad, kuid vähesed julgevad avalikult öelda: kliimaeesmärgid ei ole Eesti jaoks prioriteet. Meie suurimad probleemid on julgeolek, energeetiline iseseisvus ja majanduse konkurentsivõime.
Peame tunnistama, et me ei ela Rootsis või Šveitsis, kus rohepööre on meeldivaks lisanduseks niigi turvalisele heaoluühiskonnale. Me elame otse Venemaa piiri ääres, NATO idatiival, kus sõjaline oht ei ole hüpoteetiline, vaid reaalne. Ukrainas käib verine sõda. Euroopa peab tõdema, et reaalpoliitika on tagasi koos tankide, droonide ja tuumaähvardustega. Sellises maailmas on rahvusliku julgeoleku tagamine riigi peamine kohustus, mitte süsinikuneutraalsuse saavutamine aastaks 2050.
Kliimapoliitika fookusesse seadmine on viinud Euroopa energiapuudusesse. Saksamaa lammutas oma energiasüsteemi kliimaeesmärkide nimel ning asendas stabiilse tuumaenergia esialgu odava Vene gaasiga, aga hiljem kallite ja juhuslike energiaallikatega. Meie aga järgime pimesi seda kahjulikku joont, lammutades aastakümneid kõiki hästi teeninud, stabiilseid ning juhitavaid võimsusi tagavat energiasüsteemi.
Põlevkivienergeetika on kuulutatud tabuks, kuigi just see tagab meile sisuliselt ainsa usaldusväärse kodumaise elektritootmise võimekuse. Irooniline on see, et kui Eestil oleks homme vaja kaitsetööstust kasvatada, siis peaksime lootma juhuelektrile, päikesepaneelidele, mis toodavad siis, kui päike paistab, või tuugenitele, mis töötavad siis kui tuul puhub. See on täielik strateegiline lühinägelikkus.
Kliimapoliitika ei ole pelgalt ideoloogiline eksitus, see on otsene oht majandusele. Rohepöörde käigus kehtestatud maksud, sh muidugi CO2 supermaks, aruandluskohustused, bürokraatia ja lõputu nimekirja regulatsioonidega lämmatavad ettevõtlust, hävitavad tööstust ja sunnivad investoreid lahkuma.
Eesti ettevõtted on sunnitud kinni maksma Brüsseli roheideoloogiat, samal ajal kui konkurendid Aasias ja mujal väljaspool Euroopat toodavad odavamalt ning ilma piiranguteta.
Hinnanguliselt umbes 80 protsenti päikesepaneelidest ja tuugenite komponentidest tuleb Hiinast. See on valusalt sarnane sellega, kuidas Venemaalt Saksamaale Nord Stream 1 ja seejärel teinegi gaasitoru ehitati, ikka selleks, et raporteerida: “meie oleme “rohelised””, ent energia osteti sisse Siberi gaasi- ja naftaväljadelt, kus sai loodust rüüstada ilma kriitikata, ühtlasi Vladimir Putini sõjamasinale tuult tiibadesse andes.
Aastatel 2010–2024 on Eestis tuuleparke toetatud 367 miljoni euroga ning päikeseparke 109 miljoni euroga. Koos muude taastuvenergia liikidega on selleks kulunud üle miljardi euro. Vaatamata muutunud julgeolekuolukorrale plaanib valitsus jätkata ebaefektiivse ja kalli taastuvenergia doteerimist. Ülikõrgete elektrihindade tagajärjeks on töökohtade kadumine, kapitali väljavool ning majanduskliima halvenemine. Eesti ettevõtete ja majapidamiste kindlustunne on langenud oluliselt Euroopa Liidu keskmisest allapoole.
Lõpuks maksab ebaõnnestunud subsiidiumimajanduse ja majanduslanguse kinni Eesti maksumaksja. Taastuvenergia toetuste skeemil on ka sotsiaalne mõju, sest maksmine toimub kõigi elektritarbijate arvelt, sealhulgas väiksema sissetulekuga perede arvelt, kes maksavad proportsionaalselt rohkem. Samal ajal voolab see raha suurinvestorite ja rahvusvaheliste korporatsioonide taskusse. See on ümberjagamine vaesematelt rikkamatele.
Veelgi murettekitavam on asjaolu, et rohepöördega rikastame just neid, kelle maailmavaade on meile vaenulik. Iga euro, mille Euroopas kulutame taastuvenergia tarbeks, maandub suure tõenäosusega autoritaarse režiimi rahakotis. Üle 90 protsendi päikesepaneelidest, 80 protsenti akudest ja suurem osa tuuleenergia komponentidest tuleb Hiinast, rääkimata odavast Vene gaasist.
Kui me muudame end kliimaeesmärkide nimel energeetiliselt sõltuvaks, majanduslikult nõrgaks ja julgeolekuliselt haavatavaks, siis oleme juba kaotanud. Eesti peab suutma seista oma jalul, mitte jääma lootma tuuleiilidele ja päikesepaistele. On aeg ümber hinnata prioriteedid, lõpetada taastuvenergia subsideerimine ja keskenduda juhitavatele võimsustele, sealhulgas põlevkivile ja tulevikus tuumaenergiale.
Peame lõpetama rohepoliitika, mis pärsib meie arengut ning keskenduma sellele, mis tagab, et iseseisev Eesti oleks ka kümne ja viiekümne aasta pärast olemas. See on riigimehelik, see on vastutustundlik ja see on eesmärk, mille suunas liikuda. Me ei saa lubada, et fanaatiline rohepoliitika nõrgestab meie kaitsevõimet ja iseseisvust. Vastasel juhul ei jää alles ei rohelist riiki ega vaba rahvast.
Kõige paremini aitab Eesti kliimat hoida tugev, toimiv ja iseseisev riik, mitte roheideoloogiat kummardav majandusvrakk.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)