Vaateid tulevikku. Tuugenitööstus lisandub vähemalt 29 omavalitsusse, lisaks varasemad tuulikud Virtsus, Saaremaal, Purtses, Aidus jm. Ka mereala ujutatakse monstrumitega üle. Üks viimaseid võimalusi nende peatamiseks on KOVi valimised, kus saab Hiinas toodetud monstrumitele pidurit tõmmata.
Isamaa reiting on praegu muljetavaldav, ent Lääne-Virumaal on Isamaa olnud lausa kirglik tuulikute eestkõneleja. Marko Pomerants hüüatas tuulikuarutelul – mulle tuulikud meeldivad! Mis siis, et ta on Virumaa Muuseumite nõukogus ning tuulikud tulevad Palmse mõisast mõne kilomeetri kaugusele.
Pärandmaastikega on üldse peale tuugenitööstuste tulekut ühel pool. Mis mõtet on siis mitmekümne miljoni eest pärandniitude taastamisel? Isamaa reitingut vaadates muutuvad nad paljudes omavalitsustes tuulikuäri käepikendusteks ning valija on jälle täie mõõduga petta saanud. Pärast neid valimisi on juba hilja ärgata, sest kümned tuhanded tonnid betooni ja kruusa on looduskaunitesse kohtadesse uputatud ning Tallinna teletornide kloonid alustavad oma tööd, mis ühtlasi teeb meid ka vaeseks ja konkurentsivõimetuks riigiks, sest naabrid toodavad elektrit kordades odavamalt. Ühtlasi tuleb õlilampe ja generaatoreid muretseda ning ahjusid ehitada, sest juhuelektriga talvel ellu ei jää.
Maarja Vaino kirjutas maastike moonutamise kohta Postimehes tabavalt: Viivi Luik on selle kord väga täpselt sõnastanud: “Keel ja maastik on seotud tihedamalt, kui me üldse aimame. Seda teadis isegi Nõukogude Liidu valitsus, sest mis need industrialiseerimise ning looduse ümberkujundamise programmid muud olid, kui püüd mälu hävitada ja keelt okupeerida. Maa okupeerimine on alati ka keele okupeerimine. Maaparanduse sildi all toimus vaheldusrikka Põhja-Euroopa maastiku muutmine monotoonseks nõukogude maastikuks. Metsasalukesed, ojakesed, põllupeenrad, kõik kadusid, lükati buldooseritega kokku. Midagi sarnast toimub ka praegu, kui brutaalselt võetakse metsa maha ja valetatakse kõik raielangid ja lepavõsad metsamaaks ning püütakse tõestada, nagu oleks Eestis metsa ülearugi. Kuid silm näeb midagi muud. Silm näeb brutaalset vägivalda metsa kallal, inetuid poriseid tallermaid seal, kus enne kasvasid puud. See valele rajatud vägivaldne maastike muutmine kajastub varem või hiljem ka keeles ja mõtlemises.”
Kas pole hirmus, kui sedasama riiki, mille iseseisvuse taastamine oli meie kõigi (või siis peaaegu kõigi) püüdlus ja unistus, tuleb nüüd võrrelda meie mälu ja keelt hävitanud monstrumiga, mille alt me end vabaks võitlesime?
Anti Poolamets, EKRE Riigikogu saadik