Kunagi käis Brüsselis seltskond põllumajandusega seotud riigikogulasi, kes kohtumisel euroametnik Andrus Ansipiga rääkisid soovist tõstatada võimukoridorides teema võrdsetest põllumajandustoetustest “uutele liikmesriikidele”. Ansip laitis selle mõtte vihaselt maha – olevat ohtlik ametnikke ärritada, võivat ka praegustest toetustest ilma jääda. Selline on Reformierakonna suhtumine olnud läbi aegade.
Õhtuleht kirjutab pealkirja “Kes on süüdi liiga karmides eurodirektiivides?” all: “Peaministri sõnul on süü ühiskonnal. Eestis on mitmeid Euroopa Liidu direktiive kehtestatud rangemalt, kui Euroopa Liit ise nõuab.”
Selle peale arvab sotsiaalmeedias ühiskonnategelane Peeter Espak: “Siiralt loodaks, et muuhulgas ka pildilolev valitsus on võimul siiski valimispettuse kaudu – sest vastasel juhul oleks ühiskond, kes selliseid ise valis, täiesti paadunult allakäinud ühiskond!”
Ilmselt on tegu siiski kahepoolse tulemusega: nii valimispettused kui ka allakäinud ühiskond, kes valib võimule sellised lammutajad, nagu on olnud kõigis Kaja Kallase ja Kristen Michali valitsustes.
Mitte ainult Reformierakond, vaid ka Keskerakond, Isamaa, sotsid ja Eesti 200 on olnud üdini eurolojaalsed, nad on truualamlikult kuuletunud igale Brüsseli direktiivile, nad pole kunagi võidelnud Eesti huvide eest, vaid on püüdnud eurobürokraatia soove juba silmist ära aimata ning ise ennetavalt põse ette pannud. Just tänu neile on eurodirektiividele Eestis vinti veel peale keeratud, seda ka siis, kui see direktiiv ei kohusta – on püütud orjalikult pugeda ja ise initsiatiivi näidata, surudes ise oma näpud sahtli vahele.
Kas keegi mäletab korda, kus Eesti eurosaadikud või -volinikud on Eesti huvide eest võidelnud, seda lausa nii, et Brüsseliga on raginal tülli mindud? Vähemalt tavainimene ei tea ühtegi korda. Samas on poliitikast enam huvitatud inimesed kursis sellega, et paljud riigid lähevad oma huve kaitstes ka Euroopa Komisjoniga tülli – ja saavad tihti oma tahtmise, EK annab vahel ka järele. Euroopa Liidu asjad ongi nii käest läinud, et väikeriike esindavad orjameelsed, kes ei julge oma huvide eest võidelda – ja otse loomulikult kasutab bürokraatia selle ära.
Peavooluerakondadest on just Reformierakond alati esindanud piiritut lojaalsust Brüsselile, mis välistab igasuguse vastuhaku (ka seal, kus on selleks põhjust ja kus on lootust saavutada Eestile sobiv tulemus), välistab kahtlemise “kõrgetes” direktiivides, sunnib kõike järele kiitma ja tegutsema orjameelselt, käske ennetades ise need käsud silmist lugedes.
Just sellise orjameelsuse tõttu, sooviga alluda föderalvõimule ja loobudes rahvusriikluse eest seismisest, on saavutatud see olukord, kus eurodirektiivid aina tulevad, neid täidetakse vastuvaidlematult ja iga uus direktiiv tuleb käsuna, mille täitmata jätmise eest karistatakse. Kaja Kallas ei esinda Brüsselis kuidagi Eesti huve, eurosaadikud on vaid Euroopa Komisjoni otsuste heakskiitjad ja nii olemegi olukorras, kus eurodirektiivid on samas kaalus endiste NLKP Keskkomitee otsustega.
Jah, süüdi on tõesti Eesti ühiskond, kes valis Stenbocki majja ja Toompeale eurosulased Reformierakonnast, sotsidest ja Eesti 200 ning sama lääged tegelased ka europarlamenti. Eesti võimuladvikus pole enam peremehi, on sulased, kes on pärisorja moodi. Ka Kristen Michal on üks neist. Ainult EKRE võitleb rahvusriikide euroliidu eest, kus Tallinna arvamust austataks.
Uued Uudised