Nädala alguses on Eestis riigivisiidil Poola president Andrzej Duda. Tema visiidi teeb eriliseks see, et tegemist on konservatiivse presidendiga Tuski äärmusliberaalide juhitavas Poolas, kes on oma kodumaal väga austatud ja hinnatud.
Sotsiaalmeedias kirjutab üks tuntud poliitkommentaator selle peale, et meie naabritel on riigipeadega vedanud (ilmselt ei pea ta sellega idanaabrit silmas) – Lätis, Leedus, Poolas ja Soomes on presidendid, kes küll esindavad mingit kindlat maailmavaadet, kuid oskavad olla kogu ühiskonna esindajad ning ka välissuhtluses esindavad nad riigi, mitte mõne liidu, mille liikmesriik ollakse, huve. Eestil pole nii hästi läinud.
Pärast Lennart Merit on Eesti riigipeaks olnud tõusiklik Ilves, kummalisi ideoloogiaid juurutanud Kaljulaid ning nüüd on hall ja ilmetu Karis. Meie riigipea kohta võib tõesti öelda, et ei kuum ega külm, vaid leige.
Karis ei oska olla kogu ühiskonna president. See ilmnes eelmise Riigikogu istungjärgu ajal, kui koalitsiooni ja opositsiooni vastuolud paisusid parlamentarismi kriisini. Ükspuha millist otsust president sellises olukorras ka ei teeks, pidanuks see olema jõuline, objektiivne ja võimalikult erapooletu. Karis aga lohises võimuliidu köie otsas protsessidega kaasa.
Isegi nende ühiskondlikku resonantsi leidnud eelnõude puhul, mille president on jätnud välja kuulutamata, pole ta põhjusena viidanud mitte vaidlusi tekitanud kohtadele, vaid kõrvalistele ebakõladele. Muide, sama taktikat kasutab ka õiguskantsler Ülle Madise. Nii näidatakse, et justkui midagi võeti ette, aga mitte miski tegelikult ei muutu.
Alar Karis pole hea president. Kui Kersti Kaljulaid selgelt lõhestas ühiskonda, siis Karis lihtsalt on olemas, aga kasu pole tast halligi. Ta pole sild opositsiooni ja võimulolijate vahel, pole lepitaja ühiskondlikes tülides, vaid on võimu suuvooder, teda peaaegu ei märgata.
Parem pole lugu riigi tähtsuselt teise mehe, Riigikogu esimehe Lauri Hussariga. Sotsiaalmeedias öeldakse tema kohta väga tabavalt: ta pole mitte parlamendi esimees, vaid koosoleku juhataja. Ja tundub veel, et nõukaaja töökollektiivi koosoleku juhataja.
Esmaspäeval toimus Riigikogus huvitav dialoog. Mart Helme küsis istungit juhatanud Lauri Hussarilt: “Missuguse põhjendusega on kolmapäevase päevakorra punktid kaks ja neli Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Ma saan aru, et see peab silmas siin 51 hääle enamust.”
Hussar vastas: “Tõepoolest, need nõuavad Riigikogu koosseisu häälteenamust. Aga see on olnud ka juhtivkomisjoni väga selge seisukoht. Ja juhtivkomisjon on oma otsused teinud vastavatele seadustele tuginedes. Nii, rohkem küsimusi ei ole. Selleks, et kinnitada … Aga Varro Vooglaid, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.”
Varro Vooglaid: “Ma ei plaaninud midagi küsida, aga see teie viimane kommentaar jäi arusaamatuks ja tõstatas rohkem küsimusi, kui vastas. See, et komisjon on sellise seisukoha võtnud, ei anna meile ju mitte mingisugust sisulist vastust küsimusele, et millisel põhjusel on võetud selline seisukoht komisjoni poolt.”
Alles siis hakkas Hussar oma abiga koos otsima vastuseid ja leidiski lõpuks põhjenduse, kuid see näitab, kui saamatu ja pealiskaudne on Riigikogu esimees tegelikult.
Parem pole ka lugu valitsusega. Teisipäev näitas taas, kui tühised inimesed riiki valitsevad – jutt on rahandusminister Jürgen Ligist, kes põeb ilmselgelt Napoleoni kompleksi, olles ise vaimselt väike napoleon. Väikese algustähega. Kogu tema “dialoog” saadikutega oli ministri poolt ilkumine, valetamine, mõnitamine ja ülbitsemine. Ei jälgegi intelligentsist, haritusest ega viisakusest, ehtne poliitgorilla.
Üht ideoloogilist eelnõud tutvustanud Ligi väitis saadikutele, et tema on tark, teab kõike, ta olevat küll ja küll valitsenud ning tema küsimustega tüütamine olevat rumaluse märk, aga kust otsast ta ise tark ja kompetentne on, ei tulnud absoluutselt ühestki vastusest välja.
Eesti poliitikamaastik on nagu varakevad või hilissügis, hall ja ilmetu, ja seetõttu pole ime, et riik nii põhja vajunud on.
Uued Uudised