EKRE Riigikogu saadiku Rene Koka kõne EKRE esitatud automaksu tagasipööramise seaduseelnõu 592 selgituseks: “Sisuliselt arutame täna siin mitmel korral mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamist ja mina olen siin puldis eelnõuga 592. Ja ilmselt ei oleks see nii aktuaalne, kui see seadus ei oleks niivõrd vildakas ja niivõrd ühiskonda riivav ja ebaõiglane. Ilmselgelt on aeg öelda, automaksule “ei” ja pöörata see tagasi.
See ei ole ainult mitte ebaõiglane ühe maksu näol, mida me vaatame kui maksu. Aga kui me vaatame tervikuna seda, mis see kaasa toob meie inimestele, ettevõtlusele ja inimesi koormava ebaõiglusena tervikuna, siis peab ütlema, et selle maksu tegijad ja pealesurujad ei saanud päris täpselt aru, miks nad midagi teevad.
Siin on täna arutatud ka seda, et algselt tuldi välja keskkonnamaksu nime all. Maksu maaletooja, kes on siin komisjonipoolne ettekandja, rääkis sellest, kuidas hakatakse automaksuga päästma maailma ja loodust, millega plaaniti kokku korjata alguses 120 miljonit. Tänaseks on sellest summast, mida taheti kokku saada, üle 200 miljoni.
Aga see, mis on tehtud meie inimestele, meie ettevõtjatele, meie peredele, on käsitlemata kahju. Ja mulle tundub, et meie valitsejad ei ole ka täna seda tagasisidet analüüsinud, mis on ühiskonnast tulnud. Me teame kõik seda, et meie põhiseaduse §-s 28 on selgelt kirjas, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Aga kahjuks meie viimased valitsused seda ei mõista või lihtsalt ei hooli. Ma arvan, õigem on öelda: lihtsalt ei hooli sellest.
Ja antud maks, millest me praegu räägime, on just see, mis eriti valusalt lööb madalama sissetulekuga inimesi ja muudab nende hakkamasaamise veel raskemaks. See näitab selgelt hoolimatust meie inimeste suhtes.
Tegemist on ebavõrdsust tekitava maksuga, ma isegi ütleksin koormisega. See maks karistab just nimelt neid, kellel on niigi raske. Räägiti sellest, et see maks on väga oluline, et me saaksime hoida keskkonda. Nüüd me aga näeme seda – ja seda kõike tegelikult tõid EKRE saadikud välja ka selle maksu arutamise ja menetlemise ajal –, et me tekitame olukorra, kus tegelikult on surutud inimesi sõitma just nimelt vanemate ja loodust rohkem saastavate sõidukitega.
Inimestel ei ole valikut. Nad teevad selle valiku sellepärast, et vana autoga sõitmine on lihtsalt rahakoti mõttes odavam. Seal ei ole mingit pistmist sellega, et nad tahaksid sõita vana saastavama autoga, aga midagi ei ole teha, kui riik neid selleks sunnib.
Nüüd on loodud olukord, kus uuema või uue auto ostmine on puhas luksus, sest seda saavad teha ainult jõukamad inimesed. Ja see on lisaks keskkonnaaspektile löök ka tegelikult ohutusele, mida me tõenäoliselt näeme lähiaastatel. Maal elamine – ka sellest oli väga palju juttu siin selle arutelu käigus. Seda ei võetud kuulda.
Aga ma mõistan, kui ministeeriumi ametnikud rääkisid siin menetluse käigus, et nad ei ole tuvastanud vahet transpordi kättesaadavuse osas Tallinna kesklinnas või mõnes väiksemas linnas Eestis, siis on arusaadav, et arusaam sellest puudus, kuna tõenäoliselt ei ole Tallinnast väljas käidud nende inimeste poolt väga palju, kes seda maksu menetlesid.
Aga maal on vaja viia lapsi kooli, lasteaeda, on vaja tööle saada. Tegemist on hajaasustusega, bussid ei liigu, Bolti ei ole, tõuksidega sõita ei saa. Ei ole elektrirollereid või taksosid võtta, nii nagu on linnas. Auto on maal hädavajalik vahend selleks, et elada.
Eriti suure löögi alla pandi suurpered ja puuetega inimesed. Sest see maks, mis täna tuleb maksta inimestel, kes vajavad oma pere või puude pärast sõidukit, millega saab sõita näiteks seitse inimest, on ebareaalne. Me räägime automaksusummadest 600–800 eurot ja veel rohkem, selleks et seitsmeliikmeline perekond saaks liikuda.
Kurioosum on veel see, et kui võtame näiteks mingi konkreetse auto, näiteks 2015. või 2016. aasta mahtuniversaali, siis see maks on täiesti vildakalt tehtud. Sellepärast et sarnase sõiduki eest võid sa maksta aastamaksu 480 eurot suurusjärgus või ka 51 eurot ja auto registreerimistasu sarnaste autode puhul 1434 eurot või 413 eurot. See on omakorda tekitanud ühiskonnas sellise omamoodi tegevuse, kus inimesed kammivad sadu ja sadu autosid läbi, toksivad autonumbreid sisse kalkulaatorisse, et saada aru, mis on selle riigipoolse fantastilise seaduse tulemusena ühe või teise auto aastamaks ja registreerimismaks.
Täiesti absurd. Küll aga oleme lugenud sellest, et meil jagati toetusi ka nendele inimestele, automaksutoetuseks, kellel üldse autot pole olemaski. See on üks näide jälle sellest, kuidas tegelikult riigil puudub ülevaade oma rahanduspoliitikast. Ma olen siin korduvalt välja toonud, kuidas mõned aastad tagasi oli majandusministeeriumi real üle 100 miljoni euro, mis oli täiesti sisustamata tegevustega.
Me räägime, meil ei ole raha. Selle aasta eelarve valguses käis valitsuses jagelemine selle üle, kas on raha gaasijaama ehituseks või ei ole. Valitsusliikmed ise ei teadnud, lõpuks leiti kuskilt 100 miljonit raha. Nüüd me kuuleme seda, et meil viiakse eelmise aasta eelarvest riigieelarvest raha üle üle miljardi euro, üle miljardi euro vahendeid, mis jäid kasutamata eelmine aasta. Ja selle taustaks on kogu aeg jutt: riigil ei ole raha, meil on väga raske, me peame minema peretoetuste kallale, suurperede kallale, midagi ei ole teha, raha ei ole. See ei ole adekvaatne jutt.
Küll aga anname toetusi kasutatud elektriauto soetamiseks, palun väga. Tahad osta neli-viis aastat vana elektriauto, saad riigi poolt taotleda toetust selleks. Sobib! Ja tegemist on meil ju selgelt tegelikult sihtgrupiga, elektriautode ostjatena sihtgrupp, kes täna on jõukamad inimesed, kes ostavad neid autosid ka ilma selle toetuseta, suudavad osta.
Aga ei, me külvame raha kopterilt, aru saamata, kuhu see läheb, ja tegelikult ka ei huvita valitsust, nagu aru saada on. Ja toetame elektriautode, vanade kasutatud elektriautode soetamist, mida nagunii ostavad tegelikult meie ühiskonnas, suudavad lubada omale jõukamad inimesed.
Tuleme selle keskkonnamaksu juurde tagasi, millega meile seda müüdi, ühiskonnale. Meie automaksu maaletooja ja juhtfiguur ja esindusnägu Mart Võrklaev rääkis kogu aeg sellest, kuidas põhimõte on, et saastaja maksab, saastaja maksab, see on meie põhimõte ja selle järgi me automaksu teeme ja disainime, väga oluline. Kus see põhimõte teil täna on?
Kõige soodsam on sõita vanade diiselautodega, sellepärast, et nad on kõige vähem maksustatud autod. Või võtad mõne vana Ameerika auto, mis saastab palju rohkem kui mõni paar-kolm aastat vana kaasaegne auto, mis on palju väiksema keskkonnasaastega ja palju turvalisem kui 10–15 aastat vana auto. Jälle aeti meile mingisugust udujuttu sellest, kuidas keskkonna nimel tehakse meile mingi maks, mis ei vasta absoluutselt tõele.
Inimesed ei loobu oma autost, midagi ei ole teha. Eks sellega tõenäoliselt ka maksu tegijad ka arvestasid, et küll see inimene ära maksab läbi häda, et liikuda tal on vaja, eriti maapiirkonnas, küll ta maksab, nutab ja maksab, et jätab siis võib-olla midagi ostmata, midagi väga olulist, aga maksab. Ja nüüd me olemegi tegelikult saavutanud olukorra, kus, kui rääkida nüüd autotöökodadega või ka inimestega tänavalt, et kuidas automaksu kehtestamine nendele mõjunud on, siis vastus on ühene.
Autotöökojad ütlevad, et nende klientide arv on vähenenud, sellepärast et inimesed üritavad teha nagu üheksakümnendatel aastatel ja enne seda võimalikult palju asju kodus ära, mis vähegi võimalik on, ma ei tea, vahetavad piduriklotse, õli. Kus see õli vahetamine kodus keskkonnasäästlik on? Igaüks võib edasi mõelda, kuhu see õli jõuab.
Vaevalt, et see kõik see õli jõuab meil jäätmejaama. Ühesõnaga, inimesed teevad kõikvõimalikke remondi‑ ja hooldustöid, millega ise hakkama saavad, rohkem kodus. Eks seal on ka teatud risk selle auto tehnilisele korrale, kui seda ei tee litsentseeritud töökojad.
Teine grupp, mis on löögi all, on autorehvid. Sest inimesed ütlevad, et nüüd venitan pikemalt nende rehvidega, kui muidu oleks vahetanud ära, pannud uuemad rehvid, siis nüüd võetakse see risk. See risk võetakse enda ja oma pere elude arvelt. Sellepärast et riik on neid sinnamaani surunud. Ja see ei ole mitte sellepärast, et inimene kuidagi tahaks seda teha. Riik on ta nurka surunud ja soodustab vanade autode pidamist.
Omaette aspekt, mida ma olen korduvalt siin välja toonud ja mille juurde ma jätkuvalt jään ja mida me tõenäoliselt suure kurbusega näeme lähiaastatel, on see, et sellest vanade autode autopargi suurenemisest hakkab ühel hetkel ka numbrid minema üles raskete õnnetuste ja avariide puhul. Sellepärast et ei ole vaja väga palju mõelda.
Kui me võtame 10, 15, 20 aastat vana auto või tänapäevase uue auto, siis turvavarustus ja turvalisus on hoopis paremal tasemel kui vanadel autodel. Ja kahjuks, tahame või ei taha, kandub see ühel hetkel ka meie liiklusstatistikasse üle. Selles ma olen üsna veendunud ja kindlasti juhtub see kahjuks ka negatiivse poole peale.
Nüüd vaatame veel, mis riik selle automaksu kehtestamisega teinud on. Riik lükkab oma inimesed ja ettevõtjad väga jõuliselt halli tsooni, kus hakatakse mõtlema erinevate skeemide peale, kuidas hakkama saada. Kui me vaatame statistikat, automüügistatistikat, mis siin alles hiljuti tuli, siis mida me näeme? Läti müük suurenes eelmise aastaga võrreldes sama ajaga 14,8%. Leedu müüs kuni 25,7% rohkem, eelmise aasta sama ajaga võrreldes.
Aga pange tähele, Eesti sõidukite müük langes üle 56%, üle 56%. Ja pole ju väga palju vaja otsida põhjusi. Kui me võtame näiteks mõned nii põllumeeste, ehitajate, jahimeeste, teetaristuehitajate ja üldse erinevate infraga tegelevate ettevõtete sõiduvahendid, näiteks nagu meil on erinevad kastiautod.
Toome Volkswageni näite, et kui tema aastamaks on circa 1000 eurot ja registreerimistasu on pea 8000 eurot ja 8000 eurot pead maksma selle auto eest juurde, mida sa varem said osta ilma lisakuluta, pluss aastakulu, siis ma arvan, et me saame kõik aru, kellele see kulu edasi kantakse. Kõigile meile, kogu ühiskonnale, kõigile meile, kes me erinevaid teenuseid tarbime.
Ja riik tegelikult sunnib inimesed, ettevõtjad mõtlema välja erinevaid skeeme, kuidas ökonoomitada ja kuidas sellest maksust siis pääseda, kas seaduslikul, võib-olla ka vahest natukene hallil alal kõndides. Ja huvitav oleks küsida, pärast saame komisjonipoolse ettekandja käest küsida, kas ta on ka käinud rääkinud inimestega, mis päriselt toimub.
Toon mõne näite siin. Selline auto nagu Audi Q7, olen kuulnud, et on vähemalt üks juhtum, kus inimene vormistas selle auto matkaautoks, pani autole taha pagasnikusse kraanikausi sisse, käis autoregistris, vormistas selle auto matkaautoks ja sai aastamaksu oluliselt soodsamaks, kui muidu oli.
Kas see on tõesti Eesti riigi eesmärk sundida inimesi tegelema selliste asjadega, selleks et mõistlikult autot omada? Või siis järgmine näide. Luuakse osaühinguid, mille ainuke vara on üks või kaks autot. Selleks, et autot müüa ja mitte makse maksta, loome osaühingu, paneme auto sinna. Ja mina ei pane pahaks neid käike inimestele, absoluutselt ei pane.
Sellepärast et kui riik ei saa aru, mida ta teeb oma maksupoliitikaga, siis inimene peab olemagi leidlik ja vastama sellisele käitumisele. Aga kas see on see tee, mida mööda Eesti peaks minema, kuhupoole tahab minna? No ma ei tea, mina ei taha, et meil oleks selline Eesti, kus sedasi valitsus käitub ja oma inimesi surub ja ettevõtteid surub käituma.
Ja löök majandusele on kahtlemata suur, sellepärast et transpordi‑, teenindusettevõtete hinnad tõusevad. Nagu ma juba enne ütlesin, autode müük langeb. Autode hooldus läheb jälle ära põranda alla sisuliselt, kaotavad meie ettevõtted. Ja see ei ole see suund, kuhu me peame liikuma. Eesti majandus vajab hoogu ja aitamist, mitte pidurdamist. Aga praegu tundub vägisi, et tehakse kõik selleks, et pidurdada Eesti majanduse arengut ja hoida seda tagasi. Sellepärast et meid juhivad eba …, kuidas ma ütlen, majanduse toimimisest mitte aru saavad inimesed.
Aga on ka lahendus. On aeg tunnistada, et mootorsõidukimaksu kehtestamine oli viga. Ja ei peaks kartma seda tunnistada. Ja see on üks, ma ütleks, mõtleva poliitiku tunnus, et kui ta saab aru ja näeb, et midagi on valesti läinud, siis peab julgema seda tunnistada ja peab julgema teha otsuseid selle parandamiseks. Aga kahjuks seda ei taheta teha.
Ma toon näite. Kogu selle automaksu menetlemise protsessi ajal ma kõikvõimalikes kohtades püstitasin küsimust, et mis saab siis, kui auto varastatakse ära selle aasta jooksul või aasta alguses või aasta keskel, ei olegi vahet, või auto hävineb. Kuna seda müüdi maha kogu aeg kui keskkonnamaksu, siis on ju täiesti ebaloogiline maksta sõiduki ees aastamaksu, mis mul ära varastati või hävis ära, põles ära. Ei! Seda ei saanud kuulda võtta kuidagi, sest see ettepanek tuli opositsiooni poolt ja ei saa isegi opositsiooni mõistlikke ettepanekuid kuulata.
Mis tulemus on? Nüüd me oleme jõudnud selle tulemusena sinna, et õiguskantsler on pöördunud Riigikogu poole ja palunud võtta see menetlusse ja see viga ära parandada. Aga raske oli seda teha siis, kui me menetlesime! Raske oli kuulata ja arvesse võtta! Mitte kuidagi ei saanud!
Siit me jõuame jälle sinna välja, et tark poliitik julgeb tunnistada viga ja teeb ka korrektuure, kui on vaja. Aga ei, meil on teerullipoliitika. Rullime edasi! Saame aru küll, et vastata ei oska küsimustele eelnõu menetluse käigus, aga ikka rullime edasi.
Tuleb rohkem kuulata! See on, Mart Võrklaev, teile: teie kui selle maksu maaletooja ideoloog, oleksite võinud rohkem kuulata ka huvigruppe. Ja ainult kuulamisest ei ole kasu, on vaja võtta teadmiseks ja talletada see, mida räägitakse.
Ja lõpetuseks tahangi öelda seda, et ei pea kartma vaadata üle valesid otsuseid. Me küll kahjuks nägime, et eelmise hääletuse juures midagi ei muutunud. Täpselt sama, nagu see olukord on varem olnud. Aga ma kutsun siiski üles: mõelge, võtke natuke aega, võib-olla peaks võtma isegi 10 minutit pausi enne hääletust ja andma veel aega natukene mõelda. Ja tunnistame koos selle mootorsõidukimaksu kehtetuks ja lõpetame selle jama ära! Tunnistame, et see oli üks viimaste aegade suurimaid ämbreid, mida siin valitsused teinud on. Aitäh!”