1990. aastatel, mil riiki alles hakati üles ehitama, valgusid siia Lääne-Euroopa turistid, et imetleda puutumatuid rabasid, põlismetsi ja muid maastikke. Juba siis hoiatasid ettenägelikumad inimesed: hoidke seda rikkust, see on kiire kaduma. Tänaseks ongi see nii läinud.
Eestimaa loodus on rikutud, nii üleraide kui suurprojektidega. Kui sõita Tallinnast Tartusse, on see juba suhteliselt sarnane mistahes halli Euroopa piirkonnaga – pealinnast peaaegu Koseni laod ja logistikakeskused, Pärnu suuanas tormab Rail Baltic, teeäärtesse on tekkinud kümned uued kruusakarjäärid…
Toimuva on hästi kokku võtnud Maarja Vaino, kes oma kolumnis kirjeldab tabavalt, kuidas põlismaastiku rikkumisega võetakse eesti inimestelt ära kodumaa visuaalne identiteet. Mõne aastaga võime sattuda olukorda, kus kohta, milles oleme aastakümneid elanud, ei tunne enam ära. Justkui on kodukoht, aga enam ei ole ka, mets on kadunud, eemalt paistab tehas, põld on täis päikesepaneele…
Ja nüüd tahetakse Eesti muuta tuuleparkidega tööstusmaastikuks, üheks suureks tehnopargiks, kus ka öises rabavees peegelduvad tuugenite punased tuled, kostavad hääled, mis ei tule loodusest, libisevad varjud. Tuulikutega meri ei ole enam meri ja metsa kohalt vuhisevad labad võtavad metsalt metsa ilme. See on looduse hävitamine, kusjuures veel Maa nimel.
Nägin tuulikuid esimest korda aastate eest, kui sõitsime Ida-Virumaale Jõhvis peetud EKRE kongressile. Järsku oli pea kohal vuhisevad labad, pisut ootamatult, ja tekkis tunne, nagu tiirutaksid taevas UFO-d. Nagu filmis “Iseseisvuspäev”, kus suurlinnade kohale ilmusid päikest varjanud hiigellaevad. See masendav tunne on siiani sees, kui miski varjas agressiivselt vaate sinitaevasse. Seepärast olen siiani tuulikute-vastane. Ma ei taha neid Eestimaale, eriti neid mitmesajameetriseid teletorni-mõõtu mölakaid.
Ulme- ja fantaasiafilmide huvilisena pole mul raske arvata, mis juhtub siis, kui Maad tabab mingi apokalüpsis, aga selleni pole vaja jõudagi, räpase töö teeb ära ka suurem riiklik või piirkondlik kriis, mille järel seisma jäänud tuulepargid lagunevad, muutes maastiku võikaks viimsepäevakohaks. Isegi tuulikute utiliseerimine on ju veel lahendamata probleem.
Üllatab see, kui paljud eestlased on tuuleparkide poolt. Kas te tõesti tahate vaadata seda üle Eesti laotuvat tehnoparki, mida nägemata ei saa varsti enam nautida ühtegi vaadet? Oleks tuuleparke veel arendatud mõistlikult, teatud suuruses tuulikud teatud piirkondades, arvestades, et need annaksid voolu, aga häiriks vähe – aga Eestis võeti ette kohe tööstuslik ja massiline megasuurte tuugenite püstitamine. Keda see ei häiri või kes usub neist tulevat odavat elektrit, peaks lülituma üha populaarsemaks muutuvatesse vaimse tervise taastamise programmidesse.
Teiseks üllatuseks on see, kui paljud usuvad, et tuulikud ei häiri nende igapäevaelu. Mõelge ise – seal kõrge posti otsas on mehhanism, mille detailid liiguvad, hõõruvad, teevad häält, tekitavad pingeid, loovad energia, millel on omad füüsikalised omadused, kogu see töö, mida tuule mõjul tehakse, tekitab koosluse, mis ei saagi kuidagi neutraalne olla. Inimesed on kaasajal ümbritsevas keskkonnas toimuvast üsna haiged ja see ei avalda meile mingit halba mõju?
Tuuleenergia võiks ühena paljudest energialiikidest olla aktsepteeritavgi, aga Eestis pandi see paraku täisrauaga kohe nii üle võlli, kui veel saab, diagnoosiks kliimasuurushullustus.
Jüri Kukk, toimetaja