Kolmapäevases infotunnis esitas EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid kaitseminister Hanno Pevkurile küsimuse raha kantimise kohta Eesti kaitsetööstusettevõtetele Ukraina abistamise loosungi all.
Varro Vooglaid: “Jutt käib uudisest, mis avaldati ERR-is 24. märtsil 2025. aastal ja mis kannab pealkirja “Riik tellib Eesti kaitsetööstuselt 100 miljoni eest toodangut Ukrainale”. Kohe sissejuhatuses on öeldud, et toodangu valis välja Ukraina kaitseministeerium Eesti esitatud firmade ja toodete nimekirjast. Mis on selle uudise puhul tähelepanuväärne, on see, et esiteks, jutt käib ju väga suurtest summadest: 100 miljonit eurot ei ole mingisugune peenraha.
Me mäletame, kuidas eelmisel aastal oli õpetajatele tarvis palgatõusuks leida 5,7 miljonit ja siis selleks tuli teha selliseid riigieelarve süvakompeid, et see kusagilt leida. Üleriigiline draama oli, et noh, kas saab 5,7 miljonit kokku või ei saa. Lõpuks saadi, aga rohkem küll ei ole. Ja siin me loeme kõrvalt, et 100 miljonit Eesti kaitsetööstusettevõtetele Ukraina abistamise loosungi all. Nii et väga suur summa.
Teiseks, uudisest ei leia mitte mingisugust informatsiooni selle kohta, kellele need kümned miljonid läksid, mille eest täpselt läksid, ehk mida osteti, mitu ühikut osteti ja milliste hindadega osteti. Ehk teisisõnu, me ütleme lihtsalt, et meil on 100 miljonit maksumaksjate raha, mis antakse nendele kaitsetööstusettevõtetele vastavalt Ukraina antud suunistele.
Ja minu meelest on läbipaistvuse puudus ikkagi karjuv ja samal ajal läbipaistvuse vajadus väga suur. Sellepärast et jutt käib ikkagi maksumaksjate raha eraldamisest ja potentsiaalselt ettevõtetele nagu Frankenburg näiteks, kuhu on kolinud teatavasti juhtkonda nii Kusti Salm, teie sõber, endine kantsler ministeeriumist, Veiko-Vello Palm, üks kaitseväe endine tippohvitser, ja samal ajal on ettevõtlusosalus Kaimanisaartel, me ei tea, kellele see üldse kokkuvõttes kuulub. Ja sellest tulenevalt jõuangi küsimuseni: kas te saate valgustada meid, et kellelt, mida, palju ja mis hinnaga osteti?”
Ministri möödarääkimisest andis tunnistus Varro Vooglaiu järgmine küsimus:
“Ma tõttöelda oleksin siiski olnud tänulik, kui ma oleks täpsustava küsimuse saanud küsida juba nagu jätkuna, mitte sama küsimust korrata. Sellepärast, et siiamaani kolme minuti jooksul te ei maininud mitte [üheltki] ettevõttelt mitte ühtegi toodet, mitte ühtegi kogust, mitte ühtegi summat. Ma arvan, et kolme minuti jooksul oleks võinud seda teha küll, kui oleks tahtmist olnud, selle asemel, et rääkida, kuidas te Ukrainas olete käinud ja nii edasi. See ei olnud osa vastusest minu küsimusele.
Aga ma siis kordan seda küsimust: millised ettevõtted, Eesti ettevõtted, on saanud osa sellest 100 miljonist eurost? Millistele ettevõtetele kui suured summad on läinud? Ma ei näe iseenesest küll mitte mingisugust põhjust, miks see peaks olema kuidagi nagu riigisaladus, et millistele ettevõtetele siis maksumaksjate raha kümnete miljonite kaupa suunati. Seda esiteks. Ja ma siis loodan, et te täpsustate.
Nüüd teiseks. Saan ma siis õigesti aru, et see 100 miljonit eurot, millest siin jutt käib, on seesama 100 miljonit eurot, mis on ette nähtud 2024. aastal sõlmitud pikaajalise julgeolekukoostöö ja kaitsekoostöö, või mis iganes see pealkiri oli, kokkuleppega, et see ei ole lisaks sellele, mis selle lepinguga on ette nähtud, vaid see ongi see summa?
Ja siis mida ma tahtsin täiendavalt nüüd küsida, on see, et kas Eesti poolt antava abi näol on ka mingisugune selline aspekt, millele on rõhutanud Ameerika Ühendriikide administratsioon. Tegelikult me tahaksime, et see ei oleks puhtalt abi, mis läheb lihtsalt ühesuunaliselt, vaid me saame ka midagi vastu. Mingil määral kuidagi ju mingite mehhanismide kaudu meile see kompenseeritakse – see abi, mis me oleme siis väga suurte summade ulatuses andnud –, või meie puhul on teistmoodi, et meie lihtsalt anname ühesuunaliselt ja vastu ei oota mitte midagi.”
Kaitseminister Hanno Pevkur jõudis ka vastuseni: “Toimus infopäev, kõik ettevõtjad olid kohal, said anda oma arvamuse. Sealt edasi kuulutati välja siis see minikonkurss. Minikonkursi käigus ligi 100 ettevõtet esitas oma tootenimekirjad. See tootenimekiri vaadati üle siis ekspertkomisjoni poolt, kuhu olid kaasatud Rahandusministeerium, majandusministeerium, Siseministeerium, Riigikantselei. Ja me vaatasime need tingimused üle, need ettevõtted üle: kvalifitseerus 85 ettevõtet. 85 ettevõtte kogu see nimekiri saadeti Ukraina pooleli kõikide spetsifikatsioonidega, seepärast et nad saaksid valida, mis nendel rindel kõige rohkem vaja on. Sellest tulenevalt Ukraina kaitseministeerium sisemiselt rääkis ka siseministeeriumiga, strateegilise tööstuse ministeeriumiga ja tehti sisemine ring Ukrainas. Selle pinnalt Ukraina saatis meile tagasi oma nimekirja. Ja nüüd selleks, et me saaksime Ukrainale anda need tooted täpselt, mida nad palusid, siis me praegu saame kommunikeerida välja tootegrupid. Ja kui need tooted on kohale jõudnud, siis me saame rääkida ka täpsemalt juba sellest, kes need ettevõtted siis olid. /…/ ehk siis droonid, mehitamata sõidukid, laevad, meditsiinitehnika ja meditsiiniteenused. Need on need viis kategooriat, mis siis moodustavad selle. Aga ma võin selle juba ette ära öelda, et valdav enamus sellest on droonide kategoorias.”
Ettevõtete nimesid ja tausta seega saadikud endiselt ei tea ega tea ka seda, kui palju on nende 85 seas “omasid”. Sellest, kas Ukraina kunagi meile midagi ka kompenseerib, Pevkur ei rääkinud.
Allikas: Riigikogu stenogrammid