Riigikogu liige Anti Poolamets EKRE fraktsioonist esitas täna 9. aprillil kaitseminister Hanno Pevkurile arupärimise tuugenitööstuse mõjust Eesti kaitsevõimele ja julgeolekule, eelnõu põhjendused on järgmised:
“Viimastel kuudel on avalikkuse ette jõudnud murettekitavad teated tuuleparkide negatiivsest mõjust Eesti kaitsevõimele. Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg on rõhutanud, et tuugenitööstused, nii maismaal kui merel, segavad raadiosignaalide vastuvõtmist ja analüüsimist, lühendades seeläbi eelhoiatusaega ning raskendades vastase tegevuse tuvastamist.
Kaitsevägi on teinud ka kontrollmõõtmisi, mis on tõestanud, et tuulikud tekitavad ja peegeldavad keskkonnas häiringuid, mis mõjutavad nende seirevõimet. Tarbijakaitse- ja tehnilise järelevalve amet registreeris viimasel neljal aastal 16 kilomeetri kauguselt mõõdetuna tuulikute poolt tekitatud tsiviilraadiohäired – need ületasid hajaasustuse normeeritud elektrivälja tugevuse sajakordselt (40 dB). Nendel häiringutel on mõju kaitseväe signaalluurele.
Lisaks on mereväe ülem kommodoor Ivo Värk toonud esile, et merel asuvad tuugenitööstused mõjutavad negatiivselt mereseiresüsteemide tööd ja võivad raskendada relvasüsteemide, sealhulgas laevatõrjerakettide kasutamist. Ta on öelnud, et kõik Eesti vetesse – olgu siis meie territoriaalmerre või majandusvööndisse planeeritud tuugenitööstused segavad kaitseväe tööd ühel või teisel viisil.
Kui vaadata Saaremaast lääne poole jäävat tuugenitööstuse ala, siis see ulatub 50 kilomeetrit põhjast lõunasse ning 20-50 kilomeetrit idast läände. Sisuliselt ehitatakse kaitseväe radarite ette takistus, mille taha ei ole võimalik näha.
Arvestades, et Eestis on kavandamisel mitmeid suuri tuugenitööstusi, sealhulgas Liivi lahes ja Saaremaa lähistel, on probleemiks, kuidas on tagada nende arenduste kooskõla riigi julgeolekuga. Oluline on silmas pidada, et Rootsi lõpetas idarannikul meretuugenitööstuste arendamise.
Lähtudes eeltoodust, palume vastuseid järgmistele küsimustele:
1. Millised on kehtivad protseduurid ja mehhanismid, mille kaudu Kaitseministeerium teeb koostööd teiste ministeeriumitega tuugenitööstuste planeerimis- ja arendusprotsessides?
2. Kuidas tagab Kaitseministeerium, et tuugenitööstuste planeerimisel ja arendamisel võetakse arvesse kaitseväe seisukohad ja mured?
3. Milliseid samme on ministeerium astunud või kavatseb astuda, et hinnata kavandatavate tuugenitööstuste võimalikku mõju kaitseväe seire- ja luurevõimekusele?
4. Kas on plaanis läbi viia täiendavaid uuringuid või analüüse, et tagada, et uued tuugenitööstusted ei kahjustaks riigi julgeolekut?
5. Arvestades, et tuugenitööstuste mõju puudutab ka laiemalt NATO eelhoiatust, siis kuidas toimub koostöö liitlastega nende küsimuste lahendamisel ning kas on arvesse võetud Rootsi seisukohti seirevõimekuse tagamisel?
6. Kas on olemas ühised standardid või juhised, mida järgitakse tuugenite arendamisel, et oleks tagatud nende kooskõla NATO kaitsevajadustega?
7. Milliseid täiendavaid seadmeid ja lahendusi on hetkel planeeritud tuugenitööstuse mõju vähendamiseks kaitseväe seirevõimekusele ning muudele julgeolekut puudutavatele asjaoludele?
8. Kui palju lähevad maksma täiendavad meetmed seoses tuugenitööstuse mõjude vähendamisega kaitseväe seirevõimekusele ning muude riskide maandamisele?
Igati põhjendatud küsimused, millele avalikkus ootab pingsalt arusaadavaid ja sisulisi vastuseid – kaalul on meie julgeolek ja kestmine läbi aegade. Hetkel jääb mulje, et tuulemöldrite kiire kasum on varjutanud nii valitsuse terve mõistuse kui enesealalhoiuinstinkti.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 09.04.2025