Kolmapäeval oli Riigikogus menetlemisel Rahvusvahelise Demokraatia ja Valimisabi Instituudi põhikirjaga ühinemise seaduse eelnõu esimene lugemine, kus saadik Varro Vooglaid tõi oma kõnes esile selle organisatsiooni mõttetuse.
Varro Vooglaid: “Teate, ma ei hakka peenutsema ja siin kuidagi ümber nurga rääkima, ütlen otse ära, nii nagu mina sellest asjast aru saan. Lugesin läbi eelnõu, lugesin läbi seletuskirja, lugesin läbi ka organisatsiooni põhikirja ja võin täitsa kindlalt öelda, et tegemist on täiesti mõttetu organisatsiooniga, millega liitumine ei anna Eestile reaalselt mitte midagi.
Eesti on võtnud vabatahtlikult kohustuse maksta organisatsiooni eelarvesse igal aastal 70 000 eurot. Ja kindlasti on Välisministeeriumi ametnikel tore kolm korda aastas sõita Stockholmi sellistele väikestele lähetustele, koosviibimistele, õhtusöökidele, sinna jutuklubisse osalema, aga mitte mingit praktilist kasu Eesti Vabariigile selle organisatsiooniga ühinemisest, vähemalt seletuskirjast nähtuvalt ja täna kuuldud selgitustest nähtuvalt, ei ole.
Fakt on see, et Eesti Vabariik juba on näiteks ÜRO, Euroopa Nõukogu ja OSCE liige. Kõik need organisatsioonid seisavad demokraatliku ühiskonnakorralduse ja inimõiguste austamise eest. Kuidas nüüd kuidagi olukord paraneb, kui me lisaks nendele ja mitmetele teistele organisatsioonidele, millega me oleme juba ühinenud, liitume ka selle IDEA-ga? Täiesti tume maa, mitte mingisugust selgust selles osas ei ole.
Nüüd, kui me vaatame, mida see organisatsioon endast kujutab, siis seletuskirjastki võime näha kokkuvõtet artiklist 2, milles on räägitud organisatsiooni eesmärkidest. Seal on kirjutatud: “Peamine eesmärk on toetada ja edendada jätkusuutlikku demokraatiat ning parandada ja tugevdada demokraatlikke valimisprotsesse üle kogu maailma. Selleks et oma eesmärgid saavutada, võib IDEA teha eri tegevusi, näiteks arendada üleilmseid võrgustikke valimisprotsesside valdkonnas, anda nõu valimisprotsesside kohta, soodustada teadusuuringuid jms.”
Vabandage väljenduse pärast, aga see on ju täielik iba. Mida see tähendab üldse kõik? See ei tähenda mitte midagi ju. Kas Eestil on reaalselt vaja mingisugust nõu selleks, et kuidas, Eestil on reaalselt vaja nõu valimisprotsesside kohta ja nõu valimisprotsesside valdkonnas või? Kas me ei saa ise hakkama sellega, kuidas oma valimissüsteemi korraldada, kuidas riigielu demokraatlikult korraldada? Mina küll ei näe absoluutselt mitte mingisugust kasu sellest Eestile tulenemas.
Nüüd vaatame, mida ütleb seletuskiri, äärmiselt lühike ja pinnapealne, loosunglik seletuskiri, seaduse mõjudest rääkides. Kolleeg Ester Karuse juba seda tsiteeris pikemalt ja minu meelest see on päris humoorikas. “Eestil on välispoliitiliselt oluline olla üleilmselt tuntud kui edumeelne riik, kes toetab demokraatiat ja inimõigusi. IDEA-s osalemine on hea vahend selle kuvandi edendamiseks …” Kuvandi edendamiseks, eks. Oluline on see, kuidas me paistame, mitte see, kuidas me tegelikult oleme, tänaseidki sündmuseid siin silmas pidades. “… kuna IDEA on rahvusvaheliselt üks tuntumaid ja hinnatumaid demokraatia eest seisjaid.” Vabandust väga, aga pole kuulnudki sellisest organisatsioonist varem, nii et see hinnang on küll meelevaldne.
“Samameelsus tugevate lääneriikidega suurendab ka Eesti julgeolekut, edendades suhteid ja kinnistades Eesti samameelse partnerina.” Kuulake seda uuesti: “Samameelsus tugevate lääneriikidega suurendab ka Eesti julgeolekut, edendades suhteid ja kinnistades Eesti samameelse partnerina.” Selle peale ei oskagi ausalt öeldes midagi kosta. Et üritame siis lääneriikidele näidata, kui väga samameelsed me oleme, sest see aitab meil meie julgeolekut parandada? Kes sellistesse muinasjuttudesse usub, öelge mulle.
Ja siis see viimane lõik. “Eesti on aktiivsest osalemisest juba kasu saanud – IDEA on tihti toonud Eestit näitena edukast demokraatiast, eriti digilahenduste kontekstis. Ekspertide osalemine IDEA üritustel on tekitanud Eesti digilahenduste vastu huvi, mis on ühtlasi majanduslikult kasulik.” Ma küsisin eelnevalt kolleeg Karuselt, kuidas see kasu on avaldunud. Näiteks oleks olnud hea kuulda, milliseid reaalseid tehinguid on Eesti selle organisatsiooni kuulumise läbi saanud, mis on päriselt, reaalselt ka olnud majanduslikult kasulikud, mitte lihtsalt sellise loosungliku kasvuna hinnatavad. Aga ilmselt mitte midagi sellist loomulikult ei olegi.
Nüüd vaatame ka organisatsiooni rahastust – kes ja kuidas seda organisatsiooni rahastab –, mis ütleb ju sageli väga palju organisatsiooni enda kohta. Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et riikide tuumpanused moodustavad enamiku IDEA tuludest ja Eesti on otsustanud toetada IDEA-t iga aasta tuumpanusena 70 000 euroga. Kui ma tegin organisatsiooni kodulehe lahti ja võtsin sealt lahti rahastamise alalehe, siis seal on kirjutatud vastupidist, et ei ole nii, et tuumpanused moodustavad enamiku tuludest, vaid vastupidi, 75% rahastusest tuleb hoopis projektitoetustest ja ülejäänud, circa 25, tuleneb riikide tuumpanustest.
Ja nüüd, kui me vaatame, kellelt see 75% projektitoetust tuleb, siis seal on kohe esile toodud sellised huvitavad organisatsioonid nagu ennekõike Open Society Foundations ehk George Sorose organisatsioon. Samuti on seal nimetatud USAID, mille Trumpi administratsioon praegusel hetkel teatavasti kas plaanib kinni panna või väga tugevalt selle tiibu kärpida, sest seda on kasutatud ulatuslikult instrumendina mitte ainult maksumaksjate raha raiskamiseks, vaid ka teiste riikide siseasjadesse sekkumiseks. Ja siis on Euroopa Liit, United Kingdom Foreign, Commonwealth & Development Office, mis on põhimõtteliselt brittide USAID, ja nii edasi. Nii et pigem on väga selgelt näha, kuidas tegemist on sellise süvariiklike struktuuride poolt rahastatud organisatsiooniga, mitte mingi tõsiselt võetava demokraatia eest seismise struktuuriga.
Ja lõpetuseks mina ütleksin seda, et kui te tahate päriselt seista selle eest, et Eesti oleks demokraatlik riik, edendada demokraatlikku riigikorraldust, siis unustage sellised pseudoettevõtmised ära, millel pole mitte mingisugust reaalset tähendust, vaid mis kujutavad endast lihtsalt raha raiskamist, vaid astuge päris samme, mis on võimalik astuda, et edendada demokraatlikku riigikorraldust.
Esiteks taastage rahvaalgatuse õigus, mis oli ette nähtud 1920. ja 1933. aasta põhiseadusega, mis võimaldas rahval algatada muu hulgas eelnõusid Riigikogu poolt vastuvõetud seaduste tühistamiseks või algatada uusi eelnõusid ise parlamendis. Ja muu hulgas oli see instrument ka sellisele valitsusele ja Riigikogule umbusalduse avaldamiseks, mis on kaotanud rahva usalduse – praegu äärmiselt aktiivne teema, aktuaalne teema, vabandust.
Teiseks, kui tahate edendada demokraatlikku riigikorraldust, siis loobuge väga ebausaldusväärse e-hääletuse süsteemi kasutamisest. Just eile lugesin, et Vabariigi Valitsuse poolt korraldatud seireuuringu kohaselt usaldab e-hääletamise süsteemi Eestis üksnes 58% kodanikest. See on ülimalt madal protsent ja ma ei ole … Ma pigem arvan, et üheski teises Euroopa Liidu riigis ei ole usaldus kasutatava valimissüsteemi vastu sedavõrd madal.
Kolmandaks seiske selle eest, et meie rahvas saaks valida endale ise presidenti, et presidenti ei määrataks meil parteide tagatubade kokkuleppel, nagu see on, vaid demokraatia põhimõttele kohaselt rahvas saaks ise presidenti valida. Ja muidugi üks äärmiselt otsene demokraatlik samm oleks see, et valitsus astuks tagasi ja paneks ise ette korraldada erakorralised valimised, sest selline olukord, kus valitsusparteide summaarne toetus kodanike seas on circa 20%, ilmselgelt ei vasta demokraatia ideaalile.
Nii et, veel kord, ärge tegelege asendustegevustega, vaid astuge päris samme demokraatliku riigikorralduse edendamiseks. Ja kõike eelnevat silmas pidades teeme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.”