Pärnu vennad ja õed, meid on petetud, esiteks pidi uus suur pommitehas tulema Pärnusse ja tegema linna õhkulaskmise kiireks ja mugavaks – nüüd selgub, et keskendutakse kultuurilise ja sõjalise tähtsuseta Tõstamaa õhkimisele, kusjuures Audru maa pealt pühkimine on samuti suure küsimärgi all.
Kuidas me niimoodi takistame põlisvaenlase edasiliikumist? Viskame ennast ise maoli teele peale risti ette või? Kaitsestrateegia Maarjamaa rist? Kas hakkame käsitsi oma kaunist kodulinna maha lõhkuma? Uus sild on ju rauast, igavene kolakas pealegi, relakaga seda läbi ei hammusta, korgitseriga ei kanguta.
Kõik on läbimõtlemata, kohe näha, et meie suursõjardid ei viitsi strateegiamänge mängida või mis veel tõenäolisem, ei taha seda teha, sest kaotavad alati ja häbiväärsel moel. Kui üldse kaotada, siis nii, et see läheks ajalukku ja jääkski sinna.
Õige suurejooneliselt said tappa Napoleon, Hitler ja Hannibal, sellest räägitakse siiamaani. Aga millal Hannibal põlvili suruti? Ammu, sellest madinast on ikka jupp aega mööda läinud. Aga litter oli nii valus, et siiani võtab vee silma. Nii kaotatakse, sellest tuleb õppida.
Aga meie kaotus Ukrainas? Tühiasi, sellest ei räägita isegi täna, veel vähem siis homme või 100 aasta pärast? Aga miks nii? Sõjardite tõug on mandunud, liiga palju varastatakse ja valetatakse, pole ideid, pole kangelaslikkust, territoriaalsest terviklikkusest rääkimata. Hale ja teisejärguline läbikukkumine.
Hirmus Ants elab rahva mälus edasi, aga Selenskyy on juba pildilt välja pudenenud, kaotuse krabavad endale Putin ja Trump. Ilus see neist muidugi ei ole, sest suurevaeva nägija on Maarjamaa sõjatölpade ja meediamõhkude leegion. Nad on muidugi päris tublid olnud, kõik nad väärivad raudristi friikate ja palmilehtedega. Kahjuks Hannibali tasemele ei viita mitte midagi. Ja Kalmistu ründetööstuspark on väike, liiga väike:
“”Oleme jõudnud analüüsi käigus tulemuseni, kus me saame öelda, et kõige sobivam ala tööstuspargi rajamiseks on üks [valikus olnud] Pärnu aladest – ala, mis asub Ermistu (nimelt on valitud kalmistuga sarnane kohanimi, see on stratkommarite alatu trikk, autori märkus) külas. Selle suurus on umbes 200 hektarit, nii et ta võimaldab kõiki neid tegevusi läbi viia, mis tööstuspargis oleks vajalik,” ütles kaitseministeeriumi kaitsetööstuse arendamise erinõunik Indrek Sirp reedel korraldatud pressikonverentsil.”
Mis on 200-hektariline tööstuspark? Nalja teete või, Soomaa park on 400 hektarit ja sellest ei lähe läbi ka kõige kallima soomusmasinaga, Leedus üritati mingit sogase veega lompi forsseeritud korras navigeerida, ohvrid on tänaseks leitud, ehk isegi maha maetud.
Mõelge ikka natuke, te tulete Eesti parkidega konkureerima, ise ründetööstuse helgemad pead, aga olete ära unustanud, et meil on siin ikka hoopis teised mõõtkavad pargiasjanduses, Lahemaa üksi on 75 000 hektarit. Vot see on park – hirmu ajab peale. Respekt.
Mõte polegi läbinisti vale, siin on iduettevõtlusele omaseid üksikuid kontekstist väljarebitud ideid: “Valiku kriteeriumitena olid olulised ala suurus ja võimalused selle laiendamiseks, piisavalt väikesed mõjud keskkonnale ning kindlasti ka see, et ala jääks idapiirist võimalikult kaugele, selgitas Sirp.”
Probleeme on Kalmistu ründetööstuspargiga muidugi lõputult, geograafia tundmine on asjameestel null. Kanges valu oli ehitada piirist eemale, tulemus on see, et ikkagi ehitati piiri äärde. Idapiirist küll eemale, aga ega see läänepiir ka vanti ei pea. Teeb dessandi, hujak, hujak… ja jääb ka Tõstamaa õhku laskmata. Kellele sellist jama vaja on?
Pole meil ju piirivalvet ega midagi, ei idas ega läänes. “Halloo, halloo, kas politsei ja piirivalveametkond? Tore, saatke siis patrull Kalmistu ründetööstusparki, tibla tegi just dessandi ja laadib… jah, hambuni relvastatud, just, just… Kärutavalt laevadelt rasketehnikat maha, kõik on tavoti haisu täis. Jah, põleb. Tulge kiiresti.”
Paide ja Türi on õiged ründetööstuspargi platsid. Või siis Saaremaale, see on idapiirist ometigi kaugemal. Pommitehas olgu Eesti keskel, siis tuleb vaenlasel ennast ogaraks otsida. Tee on pikk, ehk eksib ära ka veel.
Sõjaga on kiire aga Kalmistu ründetööstuspargiga jorutatakse nagu ootaks meid ees saja aastane sõda:
“Ala väljavalimise järel algab nüüd sellele planeeringu kehtestamine, mis peaks lõpule jõudma augusti lõpuks. See peaks võimaldama alustada tööstuspargi baastaristu ehitamisega juba 2025. aasta lõpus, ehkki enamus ehitustegevusest jääb siiski 2026. aastasse, rääkis Sirp.”
Vaata mis nurga alt tahad, ei ärata usaldust. Paistab, et sõjardid ise ka ei võta Kalmistu ründetööstusparki ülemäära tõsiselt, koormised ja investeeringud lükatakse maksumaksja kaela, kui lähebki asi pekki, siis ei kanna ettevõte ise mingit kulu:
“Baastaristu, mille riik alale ehitab, hõlmab ligipääsuteid, elektriühendusi, piirdeaeda, veevärki, katseplatsi, hävitamisplatsi, hoidlad ning selleks kõigeks on riigieelarves ettenähtud kuni 50 miljonit eurot, ütles Sirp.”
Kui ütlevad, et maksab ainult 50 milli, siis on hea kui pääseme poole miljardiga. Odavamaks ei lähe ükski asi, nii see meil Pärnus käib, nii oli meie uue ilusa sillaga, nii on uue suure raudteega, kõik läheb kallimaks ja siis veel mitu korda kallimaks jne. Oh jah, aga aiaehitajad ja kaablivedajad ning teetöölised ikka mingi raha kätte saavad, olgu muuga siis nagu alati või veel halvemini.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.04.2025