Kolmapäeval kehtestas riik ennast kirikute üle ja sel teemal sõna võtnud Varro Vooglaid rääkis oma kõnes, miks see on üdini vale. Ta pöördus ka presidendi poole ettepanekuga jätta seadus välja kuulutamata.
Varro Vooglaid: “Täna kõnelen siin, nagu kolmandal lugemisel ikka, fraktsiooni nimel. Olen kõnelenud ka kahel eelneval lugemisel sel teemal: esimesel korral fraktsiooni nimel, teisel korral iseenda nimel. Tõtt-öelda väga palju enam uut lisada ei ole, kõik oluline on öeldud. Ja ühtlasi on ju ka arusaadav, et ükskõik, mida me siin räägime, ega sellest midagi kasu ei ole, sellepärast et kuulda räägitut nii või teisiti ei võeta.
Kõige lühemalt öeldes peab aga kordama, et kogu see projekt, millega me siin täna silmitsi seisame, on sügavalt häbiväärne. Mina ei taha elada riigis, kus riigivõimu teostatakse sellisel viisil. Sellepärast, et kogu seda projekti iseloomustab sügav valelikkus, manipulatiivsus. Ja nagu me viimasel nädalal oleme kuulnud, on selle mustri elluviimiseks kutsutud appi isegi suhtekorraldusbürood. Kuna on tarvis niivõrd palju valetada ja avalikkust eksitada, siis ilmselt ministeerium koos oma armeega, kuhu terve valitsus, kogu koalitsioonisaadikute armee ei saa selle ülesandega hakkama.
Ja siis maksumaksjate raha on peetud vajalikuks kulutada selleks, et palgata appi metabüroo, kes on teil aidanud seda projekti õigustada ja avalikkusel kurgust alla suruda. No ei ole ju ilus vaatepilt, olgem ausad. Aga ühtlasi on see muidugi arusaadav, sest et kui on tarvis niivõrd palju valetada, vassida ja manipuleerida, siis ega ei saagi muidu hakkama, kui tuleb abijõudu palgata.
Nüüd, milles seisnevad selle eelnõu kaks peamist probleemi. Kõige laiemalt öeldes võiks öelda, et esimene aspekt on julgeolekuaspekt, teine aspekt on õigusriikluse aspekt. Julgeolekuaspektist on probleemiks see, et kuigi teie väidate, et see eelnõu lähtub eesmärgist kahandada julgeolekuohte, mille tingimustes me ennast leiame, siis reaalselt ei kahanda sellega mitte mingisuguseid julgeolekuohte. Ei Eesti Kristlik Õigeusu Kirik, endise nimega Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, ega ka Pühtitsa klooster ega nende kanoonilised sidemed ei kujuta endast reaalselt mitte mingisugust julgeolekuohtu. Ei eelnõu seletuskirjas ega ka eelnõu põhjendamiseks esitatud sõnavõttudes ei ole mitte kordagi räägitud mitte ühestki faktist, millest nähtuks reaalne julgeolekuoht.
Ja tõtt-öelda, erinevates sõnavõttudes on ka öeldud, et ega praegu ei olegi julgeolekuohtu, on isegi tunnistatud seda. Ja öeldakse, et eelnõu lähtub eesmärgist vältida võimalust, et tulevikus võiksid sellised julgeolekuohud tekkida. Ehk teisisõnu, te väänate usuühendustel käsi, sunnite neid oma kanoonilisi sidemeid katkestama mitte mingisugusest reaalsest julgeolekuohust tulenevalt, vaid tulenevalt eesmärgist, et välistada mingisuguseid tulevikus võib-olla tekkivaid julgeolekuohte. No õigusriigis ei saa niimoodi käituda, aga õigusriikluse aspekti juurde tuleme mõne hetke pärast. Nüüd selle asemel, et kahandada reaalseid julgeolekuohte, te tegelikult ju suurendate julgeolekuohte – täiesti selgelt suurendate! – ebaõiglaselt survestades Eesti suurimat kirikut ja kloostrit katkestama oma kanoonilisi sidemeid ja ähvardades alternatiivina sundlõpetamisega. Ja see ei ole mingi propagandistlik väide, valeeksitamine. On ju reaalselt nii!
Kirikute ja koguduste seadus ütleb §-s, peast ütlen praegu, 16 lõige 3 punkt 1, et siseminister võib pöörduda kohtu poole sundlõpetamise taotlusega, kui kirikud ja kogudused, need põhikirjad ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. Ja praeguse eelnõuga te lootegi eeldusi selleks, et nende olemasolevad põhikirjad ei oleks kooskõlas kehtiva seadusega, et siseminister saaks pöörduda kohtu poole taotlusega sundlõpetada. See ei ole mingi valelik propagandaväide opositsiooni poolt, see ongi reaalsus. Ja te ähvardate neid sundlõpetamisega olukorras, kus nad ei ole mitte midagi valesti teinud, ja loote ise seeläbi olukorra, mis tekitab tõsise julgeolekuohu.
Tõsi, ma arvan ka, et ega kohe ei juhtugi midagi, kui see seadus täna vastu võetakse. Aga kui järg jõuab nii kaugele, et valitsus peab minema päriselt sundlõpetama, näiteks Pühtitsa kloostrit, jõustruktuuridega jõustama siis seda otsust, et saaks klooster sundlõpetatud, siis on ju vägagi tõenäoline, et tekib reaalne julgeolekuoht. Ja ma olen korduvalt eelnõu menetlemise käigus ka küsinud, kuidas te seda siis ette kujutate, kui asi jõuabki nii kaugele, et peab hakkama sundlõpetama, kas olete valmis seda päriselt tegema. Kordagi pole mulle selle peale midagi sisulist vastatud. Siseministrina Lauri Läänemets, ma ei mäleta nüüd, kolm või neli või viis korda on mulle seletanud: “Ei, ei, ega see asi nii kaugele ei jõua, pole mõtet sel teemal rääkida.” Aga võib jõuda ja peaks olema läbi mõeldud, mida te siis kavatsete teha. Ehk siis, tõde on teie väidetule vastupidine: suurendate, mitte ei kahanda julgeolekuohte.
Mis õigusriikluse aspekti puutub, siis ilmselgelt on tegemist räige sekkumisega usuvabadusse. Põhiseadusega on ette nähtud teatavasti, et Eesti Vabariigis kehtib usuvabadus. Ja Eesti Vabariigil ei ole mitte mingisugust õigust ühelegi usuühendusele ette kirjutada, millised kanoonilised sidemed sellel võivad olla või ei või. Usuvabadus tähendabki ennekõike seda, et see on kaitse riikliku sekkumise eest usuühendustele ja usklikele endile. Ja siin me näeme otsest, jõulist sekkumist Eesti suurima kiriku ja kloostri usuvabadusse, sest just nimelt riik kirjutab neile ette, et neil ei või olla sellised kanoonilised sidemed, nagu nad ise on valinud ja õigeks peavad. Jah, seda nõutakse, nagu öeldud, sundlõpetamise ähvardusel.
Kui me vaatame § 40 seejuures, siis see ei näe üldse usuvabaduse piiramise alusena ette julgeolekukaalutlust. Ei ole sellist seaduslikku alust ette nähtud põhiseaduses. Aga isegi kui oleks selline seaduslik alus ette nähtud, peaksid kõik usuvabaduse piirangud vastama põhiseaduse piiramise ülddogmaatikast tulenevale kolmele nõudele: need peaksid olema sobilikud, need peaksid olema vajalikud ja need peaksid olema mõõdukad. Mida see konkreetselt tähendab, me ei jõua siin rääkida, aga eeldatavasti kõik, kes te põhiseaduse dogmaatikasse olete süvenenud, teate seda isegi.
Fakt on see, et piirangud ei ole ei sobilikud, ei vajalikud ega ka mõõdukad. Nad ei ole sobilikud sellepärast, et nendega põhimõtteliselt ei ole võimalik saavutada taotletud eesmärki. Sellepärast, et see, kas kanoonilised sidemed on kirjutatud põhikirja või ei ole, ei välista mitte mingil moel reaalse mõju avaldumist, kui seda tahetakse avaldada.
Teiseks, nad ei ole vajalikud, sellepärast et sama eesmärki, mida väidetakse end taotlevat, saaks saavutada vähem riivavate piirangutega. Ja kolmandaks, nad ei ole ka mõõdukad ehk proportsionaalsed. Sellepärast, et see kahju, mida tehakse usuvabadust riivates – reaalselt riivates – on palju suurem kui see hüve, mida siis saavutatakse väidetava julgeolekuriski vähendamisega, kusjuures reaalset julgeolekuohtu ei eksisteerigi. Nii et, kogu see jutt on hüpoteetiline, et mitte öelda eksitav.
Ja lõpetuseks tahan tsiteerida Pühtitsa kloostrilt eile laekunud kirja kõigile Riigikogu liikmetele, kus siis öeldakse: “Me oleme nunnad ja meie elu mõte on järgneda Kristusele. Temale oleme me andnud nunna tõotused ja vandunud truudust – temale, Jeesusele Kristusele, mitte aga riiklikele liidritele, mitte poliitilistele erakondadele. Oleme vandunud truudust ja tunnistanud, et jääme talle ustavaks isegi kuni surmatunnini, ja meie soov pole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Meile aga heidetakse ette truudust nunnade pühalikele teotustele. Sellega seoses tahame esitada küsimuse: austatud saadikud, miks te sunnite meid minema vastuollu südametunnistusega? Miks te püüate sundida meid tegema kanoonilist kuritegu? Miks te ei suhtu mõistvalt inimestesse, kes elavad teie jaoks teistsugust ja võib-olla isegi arusaamatut elu?” Need on küsimused, millele oleks vaja anda reaalsed vastused, mitte neid tuimalt ignoreerida.”