Neljapäeval käis õiguskantsler Riigikogus tegemas ettepanekut mootorsõidukimaksu seaduse ja liiklusseaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks ning sel teemal võttis sõna ka EKRE saadik Rene Kokk.
“Aeg on öelda mootorsõidukimaksule ei – pean jälle alustama nende sõnadega. Ma arvan, et selle maksu puhul, mootorsõidukimaksu puhul on tõenäoliselt tegemist ühe viimaste aastate kõige ebaõnnestunuma seadusega üleüldse. Et kui me vaatame seda, kui palju erinevaid tõlgendusi ja skeemitamise moodusi ja kui palju vigu siin sees on ja mis see ühiskonnale teinud on, siis mul kohe ei ei meenu ühtegi teist sellist seadust.
See, et inimene või ettevõtja proovib optimeerida oma igapäevategevuste kulusid, on igati arusaadav. Aga see seadus on ikka loonud kohe päris omaette tegevussuuna, kuidas proovitakse leida lahendusi, kuidas sellest automaksust siis ükskõik mis moel kõrvale pääseda.
Nüüd õigusloome vaates on tegemist tõesti väga suure praagiga. Kuidagi ei saa nõustuda sellega, et ka see konkreetne viga, mille parandamist me täna arutame ja mille väga tänuväärselt õiguskantsler on siia nüüd toonud meile, et see arutelu ei olnud varem. Oli küll, see arutelu oli tegelikult kogu selle automaksu või mootorsõidukimaksu menetlemise ajal juba tegelikult meil teada ja ma olen seda kordi ja kordi rõhutanud siin igal tasandil.
Ehk siis me jõuame jälle sinna välja, et probleem on tegelikult pigem selles, et ei kuulata, ei võeta arvesse koalitsiooni poolt neid ettepanekuid, mida opositsioon teeb. See on fundamentaalne probleem ja siin osas muidugi peab tunnistama, et eks siin peavad peeglisse vaatama erinevad koalitsioonid ja erinevad osapooled.
Aga nüüd natuke mõne sõnaga ka sellest ikkagi, et mis on need suured probleemid selle automaksu juures tervikuna. Ka mina mõistan, et riigil on makse vaja ja makse tuleb kokku korjata ja riigi toimimiseks on maksude korjamine vajalik tegevus. Aga see, mille puhul me praegu siin räägime, see on täiesti meie ühiskonda ebavõrdselt kohtlev eelnõu ja seadus, mis täna kehtib.
Needsamad küsimused, mida me oleme siin korduvalt arutanud. Miks mõni väga suure mootoriga vana ja saastav auto maksab oluliselt vähem, kui puuetega inimestele või lasterikastele peredele väga vajalik seitsme kohaga mahtuniversaal maksab kordi, kui mitte kümneid kordi rohkem, et saaks oma perega sõita, seitsme inimesega?
Või siis jutt sellest, et sõitke, inimesed, ühes autos võimalikult mitmekesi, et vähem koormata meie keskkonda, on ju väga mõistlik, aga selle seaduse raames me pigem teeme hoopis vastupidist sellele, mida me iga päev räägime ja ühiskonnas püüame inimestele selgeks teha. Ehk siis tuleb jälle meelde see ütlus, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi.
Nüüd omaette selline tegevuste ahel on see, kuidas proovitakse automaksust kõrvale pääseda. Meil on hulk sõidukeid, mida saab registreerida erinevates kategooriates, N1 ja N1G, mis omakorda annavad võimaluse ka tegelikult sama sõiduki eest maksta erineva suurusega automaksu. Või siis võimalus, et inimene läheb, vormistab oma linnamaasturisse sisse pannes kraanikausi ja kapi tema matkaautoks. Kas see oli nagu see eesmärk, mida me tahtsime saavutada, et me surusime inimesed siis tegelema sellise skeemitamisega, et ta paneb linnamaasturi sisse siis kraanikausi, teeb selle totruse läbi, registreerib selle matkaautoks ja maksab selle võrra vähem aastamaksu? Ei ole ju need kohad, mida me soovisime saavutada.
Või siis see, et on kuulda, et juba on selline käitumine, et automüüjad pakuvad soodsalt mõnda autot müügiks ja broneerimiseks küsivad siis ette, et makske ära kohe palun siis registreerimistasu ja siis see kinnitab, et see auto saab teile. Aga siis pärast ei pruugi see müüja üldse pakkudagi seda autot müüa tegelikult sellele soovitud ostjale. Seda võib ka ju teha ilma selle automaksu seaduseta, aga ka on kuulda, et see on selline uus viis. Kui varasemalt maksti käsiraha, et kinnitada ühe või teise sõiduki ostusoovi, siis täna tahetakse, läbi selle on tekkinud selline kelmuse viis.
Kuidagi ei saa ikkagi seda ebavõrdsust mainimata jätta, mis puudutab linnalises keskkonnas transpordi kättesaadavuse võimalusi või siis hajaasustuses ja maapiirkonnas. Ma jällegi pean seda ära tooma. Ma olen korduvalt sellest rääkinud, aga tõesti, kui selle automaksu arutelu käigus oli ministeeriumiametnikke, kelle seisukoht oli see, et meil ei ole olulist transpordi kättesaadavuse vahet Tallinna kesklinnas või näiteks Raplas või Türil, siis ma peaksin ütlema, et see on väga-väga eluvõõras lähenemine. Ja see on konkreetselt ühest komisjonist, arutelu käigust, mida ma teile praegu räägin.
Mina julgen küll väita, et on ikka väga suur vahe, kas ma olen ja soovin liikuda ühest punktist teise Tallinna kesklinnas või soovin seda teha Türil, Põlvas, ma ei tea, Põltsamaal. Vaadates meie transpordi kättesaadavust, meie bussiliinide sagedusi ja liikumisvõimalusi, siis absoluutselt selle ebavõrdsust loova seadusega oleme pannud maainimesed palju raskemasse olukorda kui need, kes on suurlinnades elavad või kas või suuremates tõmbekeskustes. See on väga-väga oluline oluline aspekt.
Ja mina ütleksin küll, et tulenevalt ka meie Eesti Vabariigi põhiseaduse 28. paragrahvist, kus on selgelt öeldud, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all, siis kõige õigem on tegelikult see mootorsõidukimaksu seadus kehtetuks tunnistada ja vaadata suure luubiga üle kogu meie riigi rahandus. Siin erinevaid erikomisjonid, ka Urmas Reinsalu on tegelenud selle küsimusega, on selgitanud välja, et tegelikult ei ole küsimus üldse selles, et meil kuidagi raha nagu ei oleks eelarves. Väga suured küsimärgid on selles osas, kuhu meie raha kasutatakse, ja need poliitilised otsused ja vaated, kuhu siis raha suunatakse.
Ehk siis automaks ei ole vältimatu, ütlen mina. Ja poliitikutel tuleb võtta ennast kokku ja saada aru, et see kobarkäkk, mis siin vastu võeti jõuga, tuleb muuta kehtetuks.”