Eestis räägitakse palju poliitilise kultuuri allakäigust ja tavaliselt käib kivi võimupoliitikute kapsaaeda, kellel on selle elushoidmiseks rohkem võimalusi, näiteks nii, et ministrid ikka vastaksid saadikute küsimustele, mitte ei ründaks neid.
Riigikogu ja valitsuse raames on kõige kultuuritumaks poliitikuks kahtlemata rahandusminister Jürgen Ligi ja seda kindlasti ka erakonnaüleses arvestuses. Seda oli taas näha sel nädalal, nii infotunnis kui ka eelnõu arutlusel, millega tahetakse börsiettevõtete juhatustes kehtestada “triibulised nimekirjad”.
Jürgen Ligi valetab mõõdutundetult ja häbitult. Eelnimetatud eelnõu juures väitis Ligi, et seadusega rikkujatele sanktsioone ei järgne. Kui saadikud tõid välja, et sanktsioonid ikkagi on ja juriidilisele isikule rikkumiste eest koguni sadu tuhandeid eurosid, väitis minister, et ta pole seda öelnud. Hiljem väitis ta end olevat silmas pidanud seda, et neid sanktsioone nagunii ei rakendata.
Kui kunagi olid Riigikogus arutluses Ligi misogüünsed seisukohad, mida ta kasutas Helle-Moonika Helme ja Anastasia Kovalenko-Kõlvarti vastu, väitis mees, et ta polevat midagi sellist öelnud, kuigi talle loeti lausa ette lõike stenogrammist. Ligi naistepõlgus, sealhulgas oma erakonna naiste vastu, on lausa legendiks saanud, kuid viimasel ajal kasutab ta taktikat, mille järgi ta naistele halvasti öeldes tegelikult kaitseb neid.
Ligi on roppsuu. Oma ütlustes kasutab ta väljendeid, mida minister ja poliitik ei tohiks kunagi kasutada. Näiteks kolmapäeval ütles ta oponendile “…teie käiksite Trumpi tagumikku lakkumas.” See on voorimehe kõnepruuk.
Ligi on eneseimetleja. Saadikute küsimustele vastates rõhutab ta alati, kui tark ta on, millised kogemused tal on ja leiab, et küsija on liiga tähtsusetu, et tema peaks vastusega pingutama.
Eelnevast lähtudes: Ligi suhtub teistesse inimestesse nagu patriits plebeidesse. Ta rõhutab alati, et saadikud ei peagi üht või teist asja teadma, et ta ei peagi igale küsimusele vastama ja et parim, mida saadikud teha saavat, on ta rahule jätta. Tema jutt on täis solvanguid, mõnitamisi ja ülbust.
Seejuures on mehe enda minevik üsnagi kirju. Kui Ligi oleks saanud, oleks ta äärepealt kaotanud sõjaväekohusluse Eestis ja me teame, kui hädas on lõunanaabrid, kes selle ära tegid. Ta kaotas sõjaväeluure. Jürgen Ligi oli rahandusminister kõige kibedama rahapesu ajal Venemaal läbi Skandinaavia pankade Läände, kusjuures ministril on olemas hoovad rahapesu kontrollimiseks, Ligi aga ilmutas kõige selle vastu ükskõiksust. Kui see oli ükskõiksus.
Igatahes kardab ta väga mistahes rahapesu uurimist ja keeldub minemast komisjonidesse, mille nimes on sõna “korruptsioon”. Ju siis kardab, et ei lasta enam välja, vaid viiakse edasi.
On uskumatu, et Reformierakond sellise inimese rahandusministriks pani ja viimase remondi ajal alles jättis. Ka hall Maris Lauri olnuks parketikõlblikum. Ja kui küsida Ligilt, mida ta üldse mistahes ministrina on Eesti heaks ära teha suutnud, siis ilmselt kuuleb ainsana vastusena seda, kuidas riigil ja ühiskonnal on vedanud, et ta olemas on.
Nüüdseks pole Ligi poliitikas enam mitte hall kardinal, vaid hall mehike. Just Ligi-sugused ongi Eesti poliitika amoraalseks ja ebakultuurseks muutnud. Meenutuseks talle üks pilt ajast, mil ta unustas ennast poliitikas.
Uued Uudised
