Kui investeerida Eesti kaitsetööstusesse maksumaksja raha, siis tulemuseks peaks olema esmalt oma vastava tööstusharu väljakujundamine ja oma kaitseväe varustamine. Tuleb aga välja, et investeeringute eest ostetakse võõrast kraami ning oma droonikaitse kiratsemise tingimustes varustatakse hoopis Ukrainat.
Postimees kirjutab pealkirja “Eesti kaitsetööstusele mõeldud toetusmeetmes Ukrainale paistavad domineerivat Hiina droonid” all: “Valitsuse kaks soovi 100 miljoni euro eest Ukraina toetusmeedet kujundades – võimestada korraga ühelt poolt Eesti kaitsetööstust ja anda parimat võimalikku sõjalist abi Ukrainale – osutusid tagantjärele raskesti ühildatavaks. Kriitikud väidavad, et Eesti kaitsetööstust aitab meede edasi marginaalselt.”
Väga lihtsalt kokku võetud: mis me ikka oma tööstust arendame, ostame saadud raha eest Hiina droone (sealt saab vahendustasu) ja anname needki Ukrainale, nagu varem relvastuse ja laskemoona. Ise oleme nullis tagasi.
EKRE poliitikud on mitmeid kordi hoiatanud, et kaitsetööstusesse on koondunud suur hulk kaitseväest lahkunud tipptegelasi – ju seal podisevad maitsva pudru pajad. Alles kolmapäevases infotunnis uuris Varro Vooglaid kaitseminister Pevkurilt, kes need 100 miljonit saab, kuid konkreetseid firmasid ei avaldatud, väljavalituid pidi olema 85.
Niisiis ei kujunenudki Eesti kaitsetööstus mitte droonitootjaks, vaid nende vahendajaks – miks neid sinna vahele üldse vaja oli? Eks rahaga pidi olema nii nagu kalaga, lõhn jääb alati käte külge. Oma droonid ja efektiivne kaitsetööstus jäävadki Eestile ilmselt unistuseks, sest sinna kerkis hoopis Reformierakonna toiduahel. Ja sõja korral on meie Kaitsevägi taevase katteta ja ründevõimaluseta.
Uued Uudised