Nõukogude ajal oli lauluke “Moi adres ne dom i ne ulitsa, moi adres Sovetskij Sojuz”, mis sai aluseks sellele, mida me tänasel päeval nimetame uute nimedega multikultuursuseks ja globalismiks. Ehk poliitika, kus mõiste “kodu” aetakse isiklikult ja intiimselt tasandilt üleilmseks.
Eestlastele on kodu alati tähendanud omaette elamist, kas siis talus või linnamajas. Suurvõimud aga on alati tahtnud rahvast ühtekokku ajada, et neil oleks hea silma peal hoida. 1949. aasta märtsiküüditamine oli suunatud just talurahva vastu, et panna nad talukodudest loobuma ja kolhoosi minema. Hiljem ehitati kolhoosikeskustesse kortermajad ehk “kõigi mugavustega korterid”, kus soe vesi voolas kraanist ja talvel olid soojad radikad – nii meelitati pärast küüditamisi inimesed võimu silma alla piitsa ja prääniku meetodil.
Nõukogude võim tuleb Eestisse tagasi liberaalse demokraatia kaudu. Nii on meil taastatud plaanimajandus ja venekeelsete sissevedu ning suuresti ka rahva koondamine võimu silma alla ja kaamerate ulatusse. See polegi alati teadlik totalitarismipoliitika, kuid igal riigivõimul on lihtsam ühiskonda kontrollida, kui kodanikud ei pesitse mitte kolkatalus, vaid linnakorteris või “uusasunduses”. Ja Eesti regionaalpoliitika on juba Jüri Mõisa kutsest, et kõik koonduksid Tallinnasse, just seda teed läinudki. Riigil on lihtsam ka, kui ta ei pea teenuseid ääremaadele viima, vaid tekitab need pealinna ümbrusesse.
Selle kõigega aga ähmastub ja kaob kodu mõiste. Linnakorter, kus naabrite muusika läbi kostub, ei ole sel määral kodu, nagu talu põlispuude all. Isegi need massiehituses olevad uuarendused endistel põldudel pole päris kodu, see on segu maast ja linnast, privaatsusest ja kommuunist. Inimesed ei kinnistu enam kindlasse paika, nad kolivad alatasa ja side mistahes paigaga nõrgeneb. Seepärast pole imestamapanev, et kui Nursipalu rahvas hakkas oma kodude eest võitlema, siis Tallinna rahvas kritiseeris neid rängalt kodude seadmise eest riigikaitsest ettepoole – linnarahvas ei saa enam koduarmastusest eriti aru.
Nüüd tundub kodu mõiste ähmastamine juba riiklik poliitika olevat. Riik kolib ääremaadelt minema, sinna ei viida enam toimivaid teenuseid, maksukoormusega tehakse elu maal raskeks (automaks) jne, see-eest aga kerkivad Tallinnasse ja selle ümbrusesse uued “kolhoosikeskused”. Isegi tuulepargitööstus aitab nüüd kaasa sellele, et inimesed pageksid maalt tuugeniterrori eest ning läheksid linna tutvuma kahekümne soo, “mitmekesisuse”, multikultuursuse ja “kaasatusega”, mitte ei hauks maal natsionalistlikke-paremäärmuslikke mõtteid ja veel eesti keeles mõeldes.
Vanasti oli “kõigi mugavustega” kolhoosikeskus, nüüd saab olema 15-minuti-linn ja kui kliimavõitlus ei luba enam reisida, siis saab “koduks” kuldne puur, kus on küll uinutavad mugavused, kuid pole vabadust. Ja kui varem taheti eestlaste teha “nõukogude inimesi”, siis nüüd tehakse “liberaalsed eurooplased, sõltumata rahvusest, rassist ja seksuaalsest orientatsioonist.”
Sest kõik need uusarendused tulevadki multikultuurse keskkonnana, kus koos on venelased, ukrainlased, moslemid, aafriklased, hiinlased ja ei tea kes veel. Ja see pole enam Eesti.
Uued Uudised