Hiljuti kirjutati taas sellest, kui tore olevat inimeste arvates Euroopa Liit ja muidugi ei räägita seejuures, millise moraalse allakäigu on Eestile selles liidus osalemine andnud, eriti läbi „liberaalsete väärtuste“ ja sealhulgas läbi poliitkorrektsuse.
Eesti taasiseseisvusaja võib tinglikult kolmeks jagada: aastad 1991-2004 ehk suveräänsusaastad; 2004-2014 ehk liiduaastad ja 2014-2025 koloniaalaastad – sest nüüd ei sõltu meist endist suurt midagi. Me käitume üldreeglite kohaselt ja allume “kollektiivile”.
On uskumatu, kui valelikuks on „liberaalne demokraatia“ maailma muutnud. Üks kommentaator ütleb, et isegi vasakpoolsed olid aastaid tagasi ausamad. Ja kes neid vanu aegu meenutab, sellele meenub, et kunagi peeti massimigratsiooni, eriti võõrtööjõu ärameelitamist, kolonialistlikuks poliitikaks. Tänapäeval varjatakse röövambitsioone migrantide „päästmise“ taha.
Kõige massilisem on maailmas endiselt majandusmigratsioon ehk siis inimesed lähevad liikvele parema elu otsingul. Vähimagi kahtluseta võib öelda, et teele lähevad hakkajamad inimesed. Ka siis, kui neil ei ole haridust ja oskusi, on nad mahajääjatest ettevõtlikumad seetõttu, et julgevad midagi ette võtta – ja nad lahkuvad kodumaalt.
Ennekõike aga lahkuvad kodumaalt haritud ja töökogemusega inimesed ning neid meelitatakse Läände massiliselt. Kunagi ütles kantsler Angela Merkel pagulastele: „Tulge!“ ja Saksamaa rabas endale süürlaste harituma osa, neid käidi otsimas lausa Kreeka põgenikelaagrites.
Need olid sõjapõgenikud, aga lääneriigid meelitavad just majanduslikus mõttes Kolmandast maailmast ära „ajusid“ – just selle kohta käibki ütlus, et vanasti olid vasakpoolsed ausamad, sest praegu räägivad nad migratsioonist kui inimõigusest, vanasti kui kolonialismist, millega varastatakse arengumaade potentsiaali. Liberaalne Euroopa röövib massimigratsiooniga Kolmanda maailma hakkajamaid inimesi.
Üheski Kolmanda maailma riigis pole tarku inimesi, arste, insenere, agronoome, arhitekte jne nii palju, et kodumaal hariduse saanud inimesi lääneriikidele laiali jaotada. Iga Aafrikast, Aasiast ja Lõuna-Ameerikast lahkunud „tarkpea“ on kodumaale kadunud, Lääne kõrge elustandard kinnistab ta võõrsile ning Sambias või Kamerunis on sellevõrra spetsialiste vähem. Ja kui neid ei ole, siis riigid ei arene, nad vaesuvad ja Läänel tuleb neid ülal pidada. Sama käib ka oskustööliste kohta, keda pole pillata ilmselt ühelgil arengumaal – Ukrainast Eestisse tulnud keevitaja hakkab Odessa laevatehase asemel keevitama siinsel ehitusel.
Ka sõja ja kriiside eest pagejatega pole lood paremad – mahajääjatel läheb sellevõrra raskemaks, seetõttu tohiks soosida ainult laste, naiste ja vanurite põgenikena vastuvõtmist. See puudutab eriti Ukrainat, kelle sõbrana Eesti ennast näidata tahab. Ukraina ei vaja mitte ainult rindemehi, vaid kõikide alade töömehi, et tööga tagalas rinnet ülal hoida. Kui mehed sõjakolletest lahkuvad, on mahajäänud naised ja lapsed sellevõrra kaitsetumad – ka Süürias sõdisid naised, sest mehed olid Euroopasse jalga lasknud.
Siit jõuame Eesti riikliku poliitikani, mis kogu väidetava Ukraina-sõbralikkuse juures on pigem kolonialistlik. Kaja Kallase ja Kristen Michali valitsused on lasknud Ukraina sõjaväekohuslastel Eestis redutada, mistõttu olukord sealsetel rinnetel on halb ja ka tagalast on suur hulk töökäsi puudu. Eestis sellist vastuolulist poliitikat isegi ei häbeneta.
Teiseks paistab läbi lõimumisjuttude, et siiatulnud ukrainlasi tahetakse Eestisse põlistada. See on taas Ukraina-vaenulik poliitika, sest kui saabub rahu, siis vajab riik inimesi ülesehitustöödele. Erinevatest uudistest on läbi jooksnud, et väga suur protsent ukraina põgenikest kavatseb alaliselt või pikemalt võõrsile jääda ning süngemad prognoosid väidavad Ukraina rahvaarvu kahanevat 25 miljonile. Eesti on seejuures riik, kes Ukrainat röövib.
Edasi jõuame Eesti ettevõtjateni, kelle esindusorganisatsioonid tööandjate liit ja kaubandus-tööstuskoda nõuavad uusi võõrtöölisi, ilma kelleta ei saavat nad hakkama. Eesti ettevõtjad ajavad sellega kolonialistlikku röövpoliitikat – kõigi nende ukraina, moldova, usbeki ja teiste ekssovjetlike riikide inimeste siiameelitamisega jäävad need kodumaale kadunuks nin seal arengut ei toimu või see aeglustub. Eriti võigas on asi tippspetsialistide ehk „talentide“ puhul – Usbekistan ja Moldova õpetasid nad kodumaistes ülikoolides välja ikka oma maa, mitte Eesti jaoks. Meie ettevõtjad võtavad „ahjusoojad“ spetsialistid endale, nende maade ettevõtjad aga oigavad haritud tööjõu puuduses.
Eestis ei taheta aru saada, et need „talendid“ ei kuulu meile, nad said hariduse kodumaa tarvis ja kui nad parema elu otsingul siia tulevad, siis neist võib inimlikult küll aru saada, aga meie oleme selles mängus „mölakad“. Seejuures on enamik Eesti ettevõtjatest liberaalse ideoloogia toetajad, kes räägivad „kaasatusest“ ja „mitmekesisusest“, aga ise röövivad sellesama ideoloogia algse variandi järgi vaeselt Kolmandalt maailmalt tema ajud ära, määrates nad vaesusesse.
Need nigeerlased, kongolased, srilankalased, bengalid ja teised, kelle kogukonnad Eestis jõudsalt kasvavad, peaksid Eestis hariduse saamise järel koju tagasi pöörduma, aga liberaalne ideoloogia tahab nad „mitmekesisuse“ huvides siia jätta – see aga pöördub kolonialistlikuks poliitikaks.
Eesti on tegelikult sees selles tulevikuta karussellis, kus röövimine käib ringi mööda. Kunagi käisid soomlased Rootsis tööl. Siis sai Soome rikkamaks ja tõi endale eestlased, kellest paljud ongi juba kodumaale kadunud, vähemalt töövõimekuse aastateks. Nüüd veab Eesti sisse ukrainlasi ja usbekke. Kui Ukraina kord rahu saab ja ülesehitustööd algavad, tuuakse sinna ilmselt nepaallasi, bengaleid või veel kedagi – nii toimub rahvaste segamine.
Lääne-Euroopale vaadates näeb ka rumalam inimene, et 50 aastat võõrtööjõu sissevedu pole lahendanud ühtegi probleemi majanduses, küll aga on tekitanud tohutult probleeme kultuuriliselt ja eriti julgeolekuliselt. Eesti valitsus ja ettevõtjad aga lähevad jälle samale ummikteele.
Eesti peaks lõpetama selle Ukraina-kultuse ja võtma maha kõik võõrlipud, sest olemuselt pole me Ukraina-sõbrad, tegelikult me röövime Ukrainat ja teeme talle sõdimise raskemaks, võttes talt ära inimesi. Kui me tahame Ukrainat aidata, siis saadame koju siin redutavad desertöörid ning sõja lõppedes kõik inimesed, keda vajab tuleviku-Ukraina ise.
Ja me oleme Euroopa Liidus õppinud liiga palju valetama, endale ja teistele…
Uued Uudised