Eesti riik muutub üha jaburamaks, kusjuures prokuratuuri seisukohad ja riiklikul tasemel aetav “diskrimineerimisvastane” poliitika ei kattu enam, kuigi kokku peaksid nad moodustavad mõnusa vasakpoolitseva koosluse, mis tegutseb oma ideoloogilises raamistuses.
Õhtuleht kirjutas hiljuti: “Prokuratuur ei taandu oma sõnadest: vägistamine on kahtlemata vastik, kuid ei pruugi kaasa tuua tervisekahju.” Jutt käib hiljuti ühes hooldekodus toimunud dementsete vanainimeste kuritarvitamisest.
„Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju,“ kommenteeris menetlust juhtinud prokurör Arika Lepp Eesti Ekspressile. See kommentaar jahmatas avalikkust, mitte ainult õiguseksperte, vaid ka seksuaalvägivallaga tegelevaid spetsialiste ja tavalisi Eesti inimesi. Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Priit Heinsoo on seisukohal, et vanemprokuröril oli seda öeldes õigus.
Prokuratuur leidis sisuliselt, et vägistamine on halb, aga mitte alati ja teatud juhtudel mitte väga. Samal ajal aga menetletakse teistes institutsioonides täiesti vastupidiseid asju.
Näiteks saatis Riigikogu sotsiaalkomisjon esimesele lugemisele eelnõu, mille kohaselt ühineb Eesti ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga. Lisaks liigub kuskil seaduseelnõu, mis asendaks “ei” “jah”-ga ehk et seksuaalvahekorra eel ei tohi piirduda ühe poole “ei”-sõnaga, vaid peab olema kindlalt öeldud “jah”. Seega seadusandlikud algatused ja prokuratuuri seisukohad lähevad väga lahku.
Eesti riigi, tema vasakliberaalse võimu ning nende toetajaskonna puhul on kummaline just see, et kui prokuratuur justkui õigustab vägistamist, siis mitte ükski feminist, võrdõigusvolinik, inimõiguste keskus ega sotsiaalkomisjon nördimust ja pahameelt ei väljenda. Ilmselgelt ollakse ühes kogukonnas, kus “omasid ei murta”, kuigi prokuratuuri sõnum on jälk.
Karistusseadustik ütleb: § 141. Vägistamine. (1) Inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
Prokuratuuril on selles suhtes ilmselt oma pehmendav arusaam.
Uued Uudised