Rail Balticu saagas oli kord aeg, mil seda projekti juhtivad tippametnikud vaheldusid sageli ja siis levis väide, et keegi ei taha projekti eesotsas olla hetkel, mil see kokku kukub. Agoonia aga venib.
Kui projekt algatati, käisid läbi tähtajad, mille kohaselt pidanuks me juba praegu loetud tundidega Tallinnast Berliini pääsema. Nüüd on tähtaegade seas kuulda aastat 2030. Igatahes rahastusega on pikalt raskusi olnud (see ei ole Euroopa esiprojekt, vaid konkureerib teiste sarnastega), lätlased ja leedukad teevad asju sageli omamoodi, Lätis on RB-ga seotud korruptsiooniskandaal jne – kogu projekt haiseb, aga ometi sellega jätkatakse. Kuigi Ernst&Youngi tasuvusuuring lasti kohe alguses põhja ning algne summa, millega pidi trass valmis ehitatama, on kasvanud viis korda suuremaks.
Seda ehitust on raske peatada, aga sellevõrra levivad jutud sellest, et kogu projekt ei saagi kasumlik olema, ülalpidamiskulud tulevad tohutud ja sõite vähe. Sestap üritatakse projekti seostada kaitseotstarbega ehk liitlasvägede sõidutamisega rindele. Nüüd on kuulda, et Rail Baltic võib saada Euroopa ja NATO kaitserahasid, ehk siis muudetakse see kaitseobjektiks vastava rahastusega.
Kes Tallinnas Pärnu suunas välja sõidab, näeb suurt ehitustööd ja arvukalt uusi kruusakarjääre, töö käib ägedalt, aga lõpptulemust me ilmselt juba aimame ette, sealhulgas isegi optimistid – tuleb üks kallis euro-esto-käkk, millest kasu ei saagi olema, aga mille “plekivad kinni” veel mitmed järetulevad põlved. Suur osa Eestist aga saab segi songitud.
Aga see pole veel kõik – kohe saab eesti rahvas uue käki, tuulepargid, Rail Balticu kaksikvenna.
Uued Uudised