Äsja see oli, kui Miljoni Vaese maad jahmatas võigas vanurite vägistamisjuhtum Pihlakodu Tabasalu hooldekodus. Vägistamine on kole asi, vanakeste vägistamine iseäranis, kuid loo muutis eriti vastikuks prokuratuuri küüniline ja mõistusevastane suhtumine, osundan:
„Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju,“ kommenteeris menetlust juhtinud prokurör Arika Lepp Ekspressile. Meedia tuulutas kodanik Leppa korralikult, aga ei midagi. Prokuratuur jäi aga oma joru juurde. „Olen seisukohal, et vanemprokuröril oli seda öeldes õigus,“ ütleb prokurör Lepa ülemus, Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Priit Heinsoo.
Proovime juhtunut kuidagi lihtsalt ja lapsemeelselt selgitada: Eesti karistusseadustik defineerib vägistamist selgelt kui kuritegu. Vägistamine on kriminaalkoodeksis määratletud kui tahtevastane suguühe või muu sugulise iseloomuga tegu, mis on toime pandud vägivallaga või isiku seisundit ära kasutades. Seega on kõik klaar, aga kaks prokuröri teevad ikka oma vastutustundetut ständappi edasi.
Vägistamise määratlemisel ei ole oluline tõestada konkreetse tervisekahjustuse tekkimist – see on kuritegu iseenesest, sõltumata tagajärgedest. Mõte selles, et vägistamine on kuritegu ka siis, kui kellelgi hambaid sisse ei lööda ja ribisid ei murta. Pole oluline.
Teaduslikud uuringud näitavad, et seksuaalvägivald põhjustab pea alati psühholoogilist kahju, isegi kui see ei ole kohe nähtav või diagnoositav. Psühholoogia võime antud juhul kõrvale jätta, sest on võimalik, et ohvritel tõesti enam psüühika täie võimsusega ei tööta. Pole samuti oluline.
Rahvusvahelised inimõiguste konventsioonid, millega Eesti on ühinenud, määratlevad vägistamise kui raske inimõiguste rikkumise. Muidu on need rahvusvahelised, eriti naiste ja transvestiitide kaitsmise lepingud kohe kangesti õilsad ja ülimuslikud, eriti see Istanbuli oma. Kuidas siis nüüd Istanbul meelest ära läks?
Sellised väited prokuröri poolt võivad tekitada ohvritel tunde, et õigussüsteem ei võta nende kogemusi tõsiselt, mis takistab ohvritel abi otsimast. Ja isegi kui ka ohvril ei teki tundeid, siis tekivad need vabariigi viimastel tervemõistuslikel kodanikel. Mina tean isiklikult mitut vaimselt tervet ja tasakaalukat isikut.
Me elame juba ammu tõejärgses ühiskonnas kus kõikvõimalikud valed on elunormiks, nüüd oleme jõudnud ka õiguse järgsesse epohhi, kus president võib panna selga pusa kirjaga “Vägistamine on vaba” ja sellega vanadekodus ringi patseerida, rahulolev ja õnnelik, sest tema vabariigis on nüüd vabadusi rohkem kui kunagi varem.
Kui keegi ei ole siiani aru saanud, mis või kes on paljureklaamitud liberaaldemokraatia, võtku nüüd teadmiseks, et see on vägistamise demokraatia vägistajate jaoks. See kõik tundub täielik ja unenäoline absurd, sellist asja ei tohiks ometigi olemas olla. Nagu ikkagi õigusriik ja põhiseadus ja kuidagi nii.
Aga kas meil pole küllalt asju mida ei tohiks olemas olla, aga on? Sellised võikad ilmingud on pandeemilised, esimesena pakun kriminaalset sõjapropagandat, riiklikust iseseisvusest loobumist, euroraha – põhiseaduse järgi on meil ekvivalendiks homoabielu, dementne kliimaila ja sellele rajatud tuulemöldrite korruptsioon, rahapesu, e-valimised, kogu see saast.
Oleme kuidagi ära harjunud kõige selle võika ja ebaseadusliku jampsimisega, nüüd tuleb meil harjuda ka vägistamisega. Kogu aeg keeratakse vinti peale. Normaalsuse hävitamine käib konna keetmise meetodil, iga päevaga natuke rohkem kütet alla ja küll konn vaikselt potis rigi ujub, kuni supiks keeb.
Miks mitte lasta vägistamine vabaks? Kui reetmine on vaba, perverssused on vabad ja tapatalgud, rahapesu, illegaalne immigratsioon on ka vabad. Pigem huvitab allakirjutanut, mis järgmiseks? Millega vägistamisdemokraatia meid järgmisel nädalal üllatab? Olematud sood börsiettevõtete juhtkonnas on seadustamisel.
100% tuuleelektrit jms aastaks 2030 on seadustatud ja seda tegi mu mälu järgi isamaalaste erakond. Mina ei oska siin head nõu anda, kogu elukorraldus on juba üle mõistuse haige ja värdjalik. Kas koolnute koinimine koolides saaks asja veel hullemaks muuta? Kui, siis ainult natuke.
Tuletame meelde, et kõik algas kaunikõlalistest valedest, meile räägiti avatud ühiskonnast ja sellest, et erinevus rikastab. Mäletate? See oli ammu, siis toodi avalikkuse ette kõikvõimalikke anaalvähemlasi ja idioote, sest nad rikastavad. Kui perverdid olid püünele lastud, siis hakati normaalsetel inimestel käsi väänama.
Tühistamine, mõnitamine, vallandamine ja tagakiusamine said igapäevaseks. Nii jäidki käibele ainult perverdid, reeturid, lollid ja korruptandid. Avatus ja mitmekesisus olid oma töö teinud, avatus ja mitmekesisus võisid minna ja nad läksid koos normaalsusega. Kõik algas seksuaalse ebanormaalsusega. Tühi asi, las ta olla, niipalju mõtlesid.
Sellele on järgnesid poliitiline, energeetiline, sõjanduslik, ideoloogiline ja majanduslik ebanormaalsus, mille tulemusel jäävad kohe vaeseks veerand eesti inimestest, enamus neist noored lastega pered. Ja eestlaste väljasuremine, mis ilmselgelt ongi globalistide-satanistide eesmärk, saab õõvastavaks reaalsuseks. Tegelikult ongi juba saanud, iive on katastroof.
Vaesus, sõda, tagakiusamine ja nüüd ka vägistamine on rajatud ebanormaalsusele ja lollusele. Me ei hakanud õigel ajal lollusele ja ebanormaalsusele vastu, sest me ei näinud neis peituvaid ohte. Kas nüüd on juba liiga hilja normaalsuse taastamiseks? Ilmselt mitte, Ameerika on normaliseerumas, valetagu perverdid mida tahes. Muud varianti ei ole, ole normaalne või sure.
Õnneks on Eestis ka üks kvaliteetkonservatiivide, terve mõistuse ja normaalsuse erakond ja see erakond on EKRE. Valimised on tulemas, olukord on lihtsalt normaliseeritav, EKRE on lahendus kõigile probleemidele.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 14.04.2025