Esmaspäeval oli Riigikogus menetluses arupärimine energia varustuskindluse kohta ning EKRE seisukoha esitas Evelin Poolamets.
Evelin Poolamets: “Ehk on omamoodi kummaline, et me nii pikalt peame rääkima iseenesestmõistetavatest asjadest, nagu sellest, et Eesti tegelik energiavarustuskindlus põhineb eelkõige meie enda suutlikkusel ise toota elektrit igal ajal sõltumata ilmast, kellaajast või naaberriikide valmisolekust elektrit eksportida. See tähendab, et strateegilises plaanis ei saa varustuskindlust tagada vaid tuule ja päikese abil, mis on olemuselt kõikuvad ja sõltuvad looduslikest tingimustest.
Uskuge, aastaks 2030, kui Eesti plaanib sajaprotsendiliselt minna üle taastuvenergiale, ei hakka päike öösel paistma ega tuul tuulevaiksel ööl puhuma. Kõige olulisem komponent varustuskindluse juures on loomulikult juhitavad tootmisvõimsused ehk jaamad ja seadmed, mida saab vastavalt vajadusele sisse või välja lülitada. Just need tagavad, et elekter oleks kättesaadav tuuletutel, pilvistel või külmadel päevadel, mil nõudlus on kõige suurem ja taastuvenergiatootlikkus madal.
Minister ütles, et juhitava võimsuse tagab meil kõige kiiremini gaasijaam. Samas, hea minister, Eestil ei ole ju maagaasivarusid, ei saa loota ka gaasielektrijaamadele kui varustuskindluse tagajatele. Imporditav gaas tähendab sõltuvust välistest tarnijatest ning kriisiolukorras, olgu poliitilise või tarneahela katkestuse tõttu, kaob igasugune kindlus, et gaasil põhinevad jaamad suudavad meie vajadusi katta. Lisaks sellele ei paku Eesti taastuvenergiaarendused, olgu need maismaal või meretuulepargid, juhitavust.
Nagu minister ütles, vajame juhitavaid võimsusi täpselt sama palju, kui on Eesti enda keskmine tarbimine ehk siis 1000 megavatti tunnis. Samas ei saanud ministrilt vastust, kui palju peab sellest võimsusest Eesti ise tagama. Ja kuna meil ei ole gaasi, gaasi meil ei ole, seetõttu ei saa me ju ise endale seda sellisel juhul ka tagada. Eriti kriitiline on olukord, kui kavandatavate tuuleparkide kõrge toetusvajadus teeb nad sõltuvaks ka maksumaksja rahast. Ja samas ei paku nad süsteemile stabiilsust.
Oluline on säilitada ja vajadusel tugevdada siseriiklikke juhitavaid tootmisvõimsusi. Ma olen kindel, et minister on selles osas minuga nõus ja sealhulgas – ma arvan, et minister on jälle nõus – on vaja hoida reservis põlevkivijaamad. Ja see ongi tänaseks ainus sõltumatu kodumaine ja juhitav energiaallikas. Ma arvan, et minu jutt ei ole üllatav. Samuti tuleks tulevikku vaadates arendada neid juhitavaid võimsusi, milleks on meil võimekus, et me ei peaks olema sõltuvad välisühendustest. Näiteks tuumajaam on üks variant.
Ja tuletan meelde, et poliitikute ülesanne ei ole pelgalt rohe-eesmärkide järgimine, vaid rahvuslike huvide kaitsmine. See tähendab, et me ei tohi lasta lammutada ideoloogilistest loosungitest oma varustuskindlust, mis küll lubavad rohelist tulevikku, aga unustavad, et pimeduses ei tööta ei koolid ega haiglad ega tööstus. Eesti energiajulgeolek ja varustuskindlus sõltuvad otseselt meie enda võimest kontrollida tootmist ja tagada stabiilsust sõltumata ilmast ja välisest tegurist. Ainult juhitavad kodumaised tootmisvõimsused tagavad, et elekter on alati olemas. Kas pole lihtne ja arusaadav meile kõigile?”