ERR-i nõukogu liige ja Riigikogu saadik Varro Vooglaid tõi sotsiaalmeedias kurioosse näite sellest, kuidas saatejuht Andres Kuusk “poputas” kapo peadirektorit, söötes talle ette sobivaid küsimusi ja hoidudes mistahes teravatest teemapüstitustest. See on ERR-is tavapärane, et ajakirjanikud on nagu võimupoliitikute suhtekorraldajad.
Tõsi, on olnud erandeid. Kui näiteks ERR-i ajakirjanik Johannes Tralla söötis peaminister Kaja Kallasele ette hästi ümmargusi küsimusi, millele valitsusjuhil oli lihtne vastata, siis Liisu Lass pani Kallase sageli kehva seisu, juhtides tähelepanu vastuoludele tema jutus.
Eestis on vaid näpuotsatäis ajakirjanikke, kes saavad oma missioonist õigesti aru. Kõige närusem seltskond on “faktikontrollide” lapsajakirjanikud, kes ei tee vahet arvamuse ja fakti vahel, kuid noortšekistidena kasutavad laialdaselt ära neile antud võimutäiust tampida “valede inimeste” peal kuis vaid saab.
Eestis pole reaalset uurivat ajakirjandust. Kui Eesti Ekspressi leheneegrid saavad Kert Kingo materdamiseks juurdlusorganitelt kätte kõik toimikud, salvestised ja kompromiteeriva materjali, et sihtmärk sõelapõhjaks lasta, siis pole see uuriv ajakirjandus. Vaadake maailmas ringi, prestiižikaid meediaauhindu antakse siiski uurimuste eest, kus tõde tuleb välja tuua bürokraatia ringkaitsest, jõustruktuuride või koguni totalitaristlike režiimide raudse eesriide tagant, ja siis taipate, mis on tõeline ajakirjandus.
Katsugu Eestis keegi uurida Arnold Sinisalu, Lavly Perlingu, Andres Parmase, aga ka Kallaste, Rosimannuste ja teiste selliste tegusid, ning siis alles selgub, kas Eestis on ajakirjandusvabadust, kui turvaline on selle peale ajakirjanikul olla ja kui ruttu peatoimetaja ta lillede ja liblikate hingeelu uurima saadab. VEB Fondist ei maksa rääkida, selle uurimisel võib täiesti juhuslikult trepil komistada.
Võtab aga ajakirjanik ette Kert Kingo, Varro Vooglaiu, Parvel Pruunsilla või veel kellegi “valedest” ning info kohe jookseb ja Bonnieri preemia kumab. Mõnusad vandenõuristsõnad Eesti Ekspressis ei satu kunagi faktikontrolli alla, põlve otsas valmis joonistatud “paremäärmuslaste” seosed Kremliga lähevad kohe peale, kuigi neis on tõtt samapalju kui ämblikuvõrgus. See ei ole tõeline ajakirjandus, see on rämpsmeedia, propaganda, võimupoliitika PR.
Kurvastavalt vähe on neid ajakirjanikke, kes julgevad teemadesse süvitsi minna. Meenub Roald Johansoni kunagine saade mustanahalistega lapsi saanud eestlannadest, kus teravik oli suunatud näitamisele, kui rassistlikud on eestlased. Saatejuht nuttis piltlikult koos kaasmaalasi sõimavate naistega, kuigi oleks võinud küsida eestlannalt, kelle must tema rasedusest kuuldes kohe maha jättis, pisut ka naise enda rumaluse ja aafriklase alatuse kohta. Aga ei, saade oli viimseni poliitkorrektne.
Või siis oli teles intervjuu süürlastega, kus mees tunnistas jutu sees, et oli enne põgenemist ühe kodusõja osapoole relvaüksuses. Võib arvata, et iga televaataja oleks tahtnud teada, millises üksuses ja mitu kaasmaalast mees on tapnud, aga ei – räägiti vaid süürlaste õnnetust saatusest.
See, mida Eestis ajakirjanduseks nimetatakse, ei ole seda nimetust väärt. See on võimupoliitika suhtekorraldus. Isegi need asjad, mis tõesti furoori tekitavad, on tegelikult ebaprofessionaalse taustaga. Väidetavalt teadis ajakirjandus Kaja Kallase idaärist juba ammu enne artikleid, kuid esialgu ei tõstetud vihjete peale toru, vaid lugu läks välja, kui kellelegi oli see hetkel soodus.
Veel enam, ajakirjandus teadis juba ammu Slava Ukraini ja Johanna-Maria Lehtme skandaalist, aga kuna tulemas olid Riigikogu valimised, mille kaudu pidi poliitmaastikule toodama poliitprojekt Eesti 200, siis vaikiti see ajakirjanduse poolt maha ja info lasti käiku alles pärast valimisi, mil see kamp oli Lehtme nutuhäältega sees. Samas aga täiesti valelik ja väljamõeldud “Prigožini”-skandaal hoiti elus ja pärast valimisi “unustati” kõik ära.
Nii tööötab Eesti ajakirjandus. Vabandust, võimupoliitika ihumeedia.
Uued Uudised