Mida halba on meie kirik ühiskonnas korda saatnud, miks paljud inimesed saavad lausa kurjaks, kui hakatakse rääkima usuõpetuse vajalikkusest koolides? Me elame ometi kristlikus tsivilisatsioonis keset kahetuhandeaastast, tunnistagem, üsna hästi arenenud kristlikku kultuuri.
Me elame kristlikus kultuuriruumis, kus ometi enamus inimesi on selle kultuuri oma elust välja jätnud. Miks küll? On see lihtsalt mõttelaiskus ja isekus, mis paneb inimese käituma nagu Krõlovi siga tamme all, kes sõi isukalt tammetõrusid, aga tamme juured tuhnis mullast välja, nii et need ära kuivasid?
Sageli võib ristiususse suhtumise järgi ära määrata, missuguse inimesega meil tegu on: kas sellisega, kes vähemalt teoreetiliselt tahab olla pigem aus ja hea kui valelik ja vägivaldne, või selle vastandiga, kes ise soovib – ilma südametunnistusepiinade või kõhklusteta – olla valelik ja vägivaldne?
Ent ma tean ka täiesti korralikke ja mõistlikke inimesi, kes ei tunne mingit huvigi usu vastu. Miks? Ma oletan, et nad on oma usu alateadvusse siirdanud, ja neile piisab sellest.
Mis on see, mis inimesele Jeesuse õpetuses ja ristiusu lunastusteoorias vastu hakkab? Või on põhjuseks kirik kui viimseni väljakujundatud institutsioon, mis sisuliselt kipub meenutama tavalist klubi või ilmalikku organisatsiooni?
Luterlik kirik on kõige vähem agressiivne kirik. Luterlased ei käi majast majja, ei karju ega hüppa linnaväljakutel, ei tülita inimesi tänaval, ei topi kõikidesse postkastidesse oma propagandat, ei laima, sõima ega ropenda. Ei halvusta avalikult teisi usundeid.
On otse loomulik, et kirik ja riik teevad meil mõistlikku koostööd neis valdkondades, mis neid mõlemaid huvitavad – sotsiaaltöös ja vaimulikus hariduses – sest kirikul on selles sajanditepikkune kogemus, meie riigil aga puudub see hoopis. Pikka aega on meie inimese hing ja vaim jäetud vabalt umbrohtu kasvama – on aeg õpetada inimesi seda umbrohtu sealt välja kitkuma, et me võiksime pisutki inimesemaks saada.
Ka kirikus tehakse vigu, ka kirik ei ole mingi ideaalne inimkooslus, ometi, kui me võrdleme ühiskonda ja kirikut – siis ei saa küll öelda, et kirik oleks hullem, õelam, kasuahnem, vägivaldsem, ebaõiglasem kui meie ilmalik ühiskond!
Igal juhul on ta parem, ausam ja kindlasti targem kui on see oma sõgeduses klassikalisest kultuurist ja väärtusruumist kiiresti ärataganev ühiskond.
Kui armetud, piiratud ja ühekülgsed on ristiusu-põlgurite sõnavõtud, kui neid võrrelda teoloogia ja pühakirjaga!
Kas tahavad nad rahvast kaitsta tarkuse eest, valguse eest, täiuse taotlemise eest, südametunnistuse eest, inimlike suhete loomise eest, õiglasema ühiskonna eest? Vastutuse eest Jumala ees?
Seisukoht: “mina ei usu seda jama ja loll on see, kes usub” on puhas isikliku rumaluse näitaja. Aga rumalus on meil moes ja kindlalt võimul. Rumalusele avab meie meedia heldesti oma leheküljed. Rumaluse kriitikat nimetab ta aga halvustamiseks ja vihakõneks.
Rumal ja isekas inimene ei taha Jumalast ega usust midagi teada, sest neist teadmine paljastaks talle tema rumaluse ja isekuse. Teatavasti on rumal just see, kes ei tahagi oma rumalusest lahti saada, kuna see, kes targemaks saada tahab, juba enam rumal ei ole. Tarkus on rumala ees suletud, vaid tark võib tarkuse ära tunda. Või see, kes tahab ise ka targaks saada.
Lapsi ei tohi selles maailmas omapead jätta, ilma mõistliku juhatuseta. Lastele tuleb selgeks teha ühiselu reeglid, mille rikkumine peab olema taunitav. Kuidas muidu neid selgeks teha kui mitte ühise usundi kaudu? Meie kõrged poliitikud peaksid sellest viimaks ometi aru saama ja hakkama kirikuga koostööd tegema. Kirikul on rahvale palju rohkem pakkuda, kui ta praegune positsioon seda võimaldab.
Ennekõike tuleb meil tunnistada, et inimene on homo religiosus, et meie elu sõltub universumi vaimu kvintessentsist, mille vastu ei ole mõistlik rumala peaga mässama minna. Et kõik, mida me teeme teistele, tuleb meile endile tagasi. Et iga halb tegu peidab endas juba eos karistust. Et me ei saa lõpmatuseni üksteisele karistamatult kurja teha.
Et hea inimene, kes on julma süsteemi rataste vahele jäänud, ei ole mitte saamatu ja vilets, vaid inimesena koguni väärtuslikum kõigist neist edukaist ja aktiivsetsest, kellele kuulub meie praeguse ühiskonna üldine imetlus ja austus.
Mis on halba selles, mida ainsa usuna maailmas pakub ristiusk: andestust ja halastust eksijale, toetust nõrgale, lunastust ka mõistmatule, lootust endast vägevama vaimu abile? Võimalust olla osaduses headuse ja tarkuse vaimuga.
Mis on halba selles, kui inimene mõttetu kruvikese seisusest väärikaks ja vastututundeliseks vaimseks olendiks tõstetakse? Ahvist arenenud looma tasandilt kõigeväelise ja täiusliku Jumala lapse tasandile?
Äkki tuleks kirikule ülesandeks teha eesti lapsi lihtsalt massiliselt ära ristima hakata? Äkki see aitaks neid lõplikust vaimsest allakäigust päästa?
Malle Pärn
