Lõppenud nädal tõi lisa võimupoliitikute arrogantsele retoorikale, avas taas nende mõttemaailma ning järjest selgemaks sai, et nad enam isegi ei viitsi varjata oma ülbust, küündimatust ja küünilisust.
Tabasalu Pihlakodus toimunud abitute ja dementsete vanaprouade vägistamisi menetlenud prokuröride väljaütlemisi kommenteeris justiits– ja digiminister Liisa Pakosta Riigikogus pelgalt kui ebaõnnestunud kommunikatsiooni, taandades end juhtunust väitega, et tema ei saa ministrina õigussüsteemile midagi ette kirjutada.
Avalikkus on šokeeritud, kannatanute lähedased on jäänud abita, prokurörid viilivad reformierakondlastele kuuluvas hooldekodus toimunu osas vastutuse määramisest ja süüdlaste karistamisest kõrvale, kuid minister teeb suuri sõnu õigusriigist, mis on oma esindajate suu läbi just välja öelnud, et iga vägistamine ei pruugigi ohvrile põhjustada hingelist ja kehalist traumat ega negatiivseid üleelamisi.
Ma väga loodan, et seekord ei lähe selle juhtumiga nii, nagu läks reformierakondlastele kuuluvas Südamekodude keti Värska hooldekodus peaaegu surnuks näljutatud ja piinatud Avoga. Tookord ametisolnud minister Signe Riisalo, kelle haldusalasse hoolekandeasutused kuulusid, kasutas nähtavalt kõiki administratiivseid vahendeid, et asi kuhugi ei jõuaks ega ükski hooldekodude ketist kasusaav reformierakondlane vastutama ei peaks.
Küsisime selle kohta Riigikogus korduvalt, aga meile räägiti vaid järelevalvemenetluse algatamisest, mis on üks bürokraatlik viis asju vaiba alla pühkida. Ka kriminaalasi, mille algatasid lähedased, lõpetati peagi. Tegelikult oleks pidanud juba tookord hooldekodult tegevusloa ära võtma, need hoovad on ministeeriumil ju olemas, aga kus sa sellega!
Oravate õitsev äri
Reformierakondlaste hooldekoduäri õitseb edasi, tasud tõusevad ning kuigi lähedased maksavad vanainimeste voodikoha ning paari pampersi eest päevas hingehinda, ei suudeta tagada selle eest ei turvalisust ega inimlikkust ning samuti ei suudeta kaitsta hoolealuseid nende suhtes toimepandava vägivalla eest, nagu nüüdseks on järjekordselt selgunud.
Praeguseks on järelevalve hooldekodudes toimuva üle liikunud uue, taas reformierakondlasest sotsiaalministri Karmen Jolleri haldusalasse. Saab siis näha, milline pädevus sotsiaalvallas on endisel staarperearstil, kes just hiljuti intervjuus ERR-ile teatas, et tervishoius ei saa lähtuda patsientide rahulolust, ning soovitas inimestel googeldades endale diagnoos ära panna, enne kui tulla riigile kallist arstiust kulutama.
Eks sellisest sõnastusest saab aimu, millist suhtumist evib uus minister patsientidesse ja nende väärikusse. Tuletaks talle meelde, et patsiendi rahulolu ei ole sugugi luksus, vaid on kvaliteedinäitaja, mille poole me peaksime riigina püüdlema. Patsiendid vajavad mitte alandamist ja hurjutamist, vaid austust ja ligipääsu arstiabile. Patsiendi rahulolu ei ole ka mingi kapriis, vaid on oluline kriteerium, mis peegeldab kättesaadavust, inimlikkust ja ravi tulemuslikkust. See on asi, mida me kõik tervishoiusüsteemilt ootame.
Ja ministri ülesanne ei ole kõrgelt positsioonilt sedastada, et probleemide lahendamiseks peab eelkõige patsient end koomale tõmbama. Vastupidi – ministri asi on hakata tervishoiusüsteemi ümber korraldama nii, et inimene, kes on haige või mures, ei peaks veel võitlema süsteemi, digiplatvormide, vastuvõtuaegade, terviseameti, aga eelkõige ebainimliku suhtumisega.
Jutt ainult julgeolekust
Terve riik vaevleb erinevates kriisides. Kui jätame siin kõrvale globaalsed kriisid, millega meie lähiriigid ja nende valitsused on suutnud praeguseks palju edukamalt toime tulla, siis küsime – miks on Eesti võrreldes teistega kõige esimene halvas statistikas ja kõige viimaste seas positiivsel skaalal?
Kas pole see tingitud sellest, et meid on juba neli aastat valitsetud rumalalt, küündimatult, ahnelt ja korruptiivselt?
Osatakse rääkida vaid õõnsalt ja propagandistlikult julgeolekust, sest kitsas ringkond relvaärimehi peab oma noosi rahva rahakotist kiirelt kätte saama. Surutakse jõuga peale ebaefektiivset ja ühiskonnale kallist taastuvenergeetikat, sest kellegi sõbrad tuule – ja päikeseärimehed peavad samuti oma noosi kätte saama, enne kui see suur rohepettus ka siinmail kokku kukub. Osatakse vaid tõsta makse ja seejuures tuimalt korrutada – inimestele jääb rohkem raha kätte.
Aga kasutada oma positsiooni ja riigi ressurssi päriselt rahva hüvanguks, selleks ei jätku paraku suutlikkust ega ka tahtlikkust. Peaminister räägib riigikogus avalikult, et enne kui valitsus midagi otsustab, tuleb tal oodata Euroopast telefonikõnet või meili, ja rahandusminister Jürgen Ligi süüdistab ikka ja jätkuvalt kõiges eesti inimesi, kuidas need vinguvad ennast ja riiki vaeseks. Kaitseminister Hanno Pevkur teatab juba otsesõnu, et Eesti valmistub sõjaks. Iga päev toodab aina rohkem negatiivsust ja hirmu juurde.
Tundub, et valitsus hoiab seda hirmufooni üleval teadlikult, sest hirmunud inimesed on kergesti valitsetavad, seda on ajalugu korduvalt tõestanud. Hirmunud inimesed ei suuda adekvaatselt hinnata valitsejate tegevuse motiive ning loomulikult saab valitsejatele ebamugavad isikud selles olukorras ka alati koos suure propagandakäraga risti lüüa.
Õnneks on ajalugu ka tõestanud, et selline olukord ei jää püsima. See kukub kokku omaenda rumaluse ja kõiksuse seadusi eiravate otsuste tõttu.
Selles lootuses tuleb meilgi praegu vastu pidada.
Helle-Moonika Helme, EKRE