Esmaspäeval oli Riigikogus Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse “Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Riigikogu e-valimiste protsessi turvalisuse uurimiseks” eelnõu 576 esimene lugemine, mille võimuliit oma eksidega koos kohe põhja lasi. EKRE fraktsiooni poolt võttis sõna Varro Vooglaid.
Varro Vooglaid: “Eelnõu, mida me täna siin menetleme, ehk siis Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Riigikogu e-valimiste protsessi turvalisuse hindamiseks, on väga vajalik, sellepärast et see on seotud reaalse ja tõsise probleemiga, mida ei tohiks ignoreerida.
Tõsiasi on ju see, et usaldus valimissüsteemi vastu on üks demokraatliku riigikorralduse kõige olulisemaid eeldusi. Ilma selleta, et valdav osa kodanikkonnast usaldaks kasutatavat valimissüsteemi, ei saa me tegelikult rääkida legitiimsest võimust ega demokraatlikust riigikorraldusest, sellepärast et, kui me ei saa usaldada, et valimiste läbiviimiseks kasutatav protseduur on aus, siis me ei saa ju omada usaldust ka selle suhtes, et need inimesed, kes on valimiste tulemusena pääsenud riigivõimu juurde, üleüldse omavad õigust riigivõimu teostada. Mis omakorda viib ju veelgi kaugemaleulatuvate probleemideni, kuni sinnamaani välja, et kõik seadused, mis on võetud vastu parlamendi poolt, mis on ametisse seatud nende valimiste tulemusena, on küsitava õigusjõuga.
Kui nendel inimestel, kes on riigivõimu juures olnud, ei ole olnud õigust riigivõimu teostada, muu hulgas seaduste vastuvõtmiseks ja jõustamiseks, siis tegelikult puudub ka nendel seadustel siduv jõud. Nii et tegemist on äärmiselt tõsise probleemiga, mida ei tohiks ignoreerida ja millesse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt.
Nüüd, kuidas on reaalselt olukord usaldusega riigi kasutatava valimissüsteemi vastu, sellest rääkis Lauri Laats juba oma ettekandes korduvalt, muu hulgas küsimustele vastates, aga käime siis korraks üle.
2023. aasta valimiste järel läbi viidud küsitluse kohaselt usaldab või pigem usaldab e-hääletamise süsteemi üksnes 54,2% kodanikest, samal ajal ei usalda või pigem ei usalda 38,3% ja toonase küsitluse kohaselt ei osanud öelda 7,6%. Kusjuures 39,7% vastanuist ütles, et usuvad või pigem usuvad, et 2023. aasta Riigikogu valimistel leidis aset e-valimiste osaline võltsimine. Kujutate ette – ligi 40% kodanikest usuvad või pigem usuvad, et leidis aset viimastel parlamendivalimistel osaline võltsimine, e-hääletamistest rääkides.
Nüüd, kaks aastat hiljem ehk siis 2025. aasta kevadel on Riigikantselei poolt tellituna läbi viidud küsitlus, kus muu hulgas küsiti ka selle kohta, kuivõrd usaldatakse e-valimiste süsteemi. Ja nagu me näeme, on tulemused sisuliselt samad, et kahe aastaga ei ole selles osas põhimõtteliselt midagi muutunud. Usaldan või pigem usaldan – vastas 58% – ja ei usalda või pigem ei usalda – vastas 39% – ja ei oska öelda – 4%. Nii et, endiselt ligi 40% kodanikest ei usalda kasutatavat valimissüsteemi, mis on tegelikult skandaalne – sügavalt skandaalne! Vähekenegi demokraatia ideaali tõsiselt võtvas ja austavas riigis ei tohiks niisuguse olukorra suhtes silmi kinni pigistada ja uurimiskomisjoni moodustamine selleks, et süveneda e-valimiste süsteemiga seonduvatesse probleemidesse ja nende tagamaadesse, oleks vähim, mida tuleks teha, absoluutselt vähim!
Nüüd, pole ka ime, et nii paljud inimesed ei usalda e-valimiste süsteemi. Ainuüksi sellepärast on see ju arusaadav, et see süsteem, selle süsteemi kasutamine ei ole kooskõlas põhiseaduses sätestatuga. Põhiseadus ütleb ju §-s 60 täiesti ühemõtteliselt, et Riigikogu valimised peavad toimuma, et need peavad olema ühetaolised, otsesed ja salajased. Mitte ükski nendest nõuetest ei ole tegelikult ju täidetud. Riigikogu valimised ei ole ühetaolised, ei ole otsesed, sellepärast et ei ole teada, kes üleüldse ID-kaarti kasutades valimistel osaleb. Ja ei ole ka salajased mitmel põhjusel, mida ma ei saa siin praegu lähemalt selgitada, sest aeg saab otsa.
Samuti ütleb põhiseadus samas paragrahvis, et Riigikogu valimised peavad toimuma ühel konkreetsel päeval: märtsikuu esimesel pühapäeval, neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale. Tegelikult, nagu me teame, toimuvad need nii e- kui ka eelvalimiste näol mitmenädalase perioodi jooksul, kusjuures e-hääletamise tulemused teatavasti pannakse välja pärast paberhäälte tulemuste väljapanemist, mitte vastupidi, olgugi et need leiavad aset enne paberhääletamist. Järgmiseks, e-elektroonilise hääletamise protsessi tulemused ei ole tervikuna kontrollitavad ega läbipaistvad, kuigi otsast otsani kontrollitavust on lubatud juba palju aastaid tagasi, ja öeldi 2017. aastal, et see on nüüd kasutusele võetud, siis tegelikult on valetatud. Reaalselt ei ole siiamaani – ja see on fakt, mida ei ole võimalik ümber lükata –, otsast otsani kontrollitavust kasutusele võetud.
Sellega seoses tõi TalTechi juhtivteadur Ago Samoson oma hiljutises artiklis esile, ja ma tsiteerin: “Tehnikaülikooli teadlased näitasid, et selles etapis, kui kehtivad hääled eraldatakse kordus- ja paberhääletamisega tühistatud häältest ning tehakse anonüümseks, võib esitada loendamiseks täiesti uued sedelid. Need ei pea pärinema üldse valimiskastist, vaid võivad olla juba eelnevalt valmis võltsitud avalikult saadavate andmete põhjal.” Uskumatu olukord. Aga jällegi midagi sellist, mida ei ole võimalik ümber lükata.
Nüüd, vabariigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe on pareerinud süüdistust, et audiitoril ei ole üldse võimaldatud programmi, millega oleks võimalik siis veenduda, et niisugust võltsimist ei ole läbi viidud, väitega, et pistelisi kontrolle, käsitsi teostatavaid pistelisi kontrolle on olnud võimalik läbi viia. Aga samal ajal puuduvad igasugused tõendid selle kohta, nagu oleks neid pistelisi kontrolle käsitsi siis ka päriselt läbi viidud. Selliseid tõendeid ei eksisteeri.
Ja sellega seonduvalt on Märt Põder, pikaaegne e-valimiste vaatleja ja kriitik, kirjutanud oma artiklis, mis avaldati, ütlen kohe, Eesti Päevalehes 10. aprillil 2025, tsiteerin: “Demokraatliku legitimatsiooni ühemõttelisus ja vaidlustamatus on riikluse üks kõige olulisemaid garantiisid ja seetõttu on eriti kahetsusväärne, kui valimiste korraldaja oma vigade tunnistamise asemel püüab neid peita passivate väidete taha. Just seda paistab olevat teinud valimisteenistuse juht Arne Koitmäe, kui mõtles veebruaris välja käsitsi tehtavad pistelised kontrollid, mis pidanuks välistama temapoolse hüpoteetilise võltsimise näiteks 2023. aasta Riigikogu valimistel. Seda tuleb järeldada Arne Koitmäe möödunud kuul ajakirjanduses esitatud, antud vastustest osutusele, et tõendid selliste kontrollide läbiviimise kohta puuduvad ning sõltumatud osapooled pigem lükkavad nende läbiviimise ümber. Kui valimisteenistuse juht on avalikkust valimiste protseduuride ja auditeerimise läbitud sammude kohta sihilikult eksitanud, tuleb teda käsitleda ilmselt julgeolekuriski ja -ohuna demokraatiale. Mis võiks üldse sundida meid valijatena usaldama valimisteenistust, mis sai kuni 2024. aastani, vähemalt hüpoteetilise soovi korral, täiesti märkamatult vahetada sedeleid digitaalses valimiskastis?”
Nii, tsitaadi lõpp. Ja see on ainult üks probleemi paljudest aspektidest. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades ma tungivalt kutsun üles mitte silmi kinni pigistama selle probleemi suhtes ja minema edasi selle uurimiskomisjoni moodustamisega.”