Esmaspäeval oli Riigikogus taas arutluses e-valimiste usaldatavuse teema ning vabas mikrofonis rääkis sellest ka Mart Helme.
Mart Helme: “Valimiste teema on tegelikult keskne teema, et tagada riigi püsimine ja rahva osalus, reaalne osalus riigi juhtimisel, riigi kursi määramisel. Ja sellest seisukohast vaadates näeme me praegu, et ilmselgelt e-valimisi kasutades ja kuritarvitades on rahvapoolne kursi määramine ja kursi valik moonutatud ja kaaperdatud.
Ei ole ju tegelikult vaja absoluutselt mitte mingisugust sherlockholmesilikku deduktiivse meetodi rakendamist, et aru saada, kui võtta nüüd valimistulemused ette, et ühtäkki mingid tundmatud inimesed – nagu siin saalis istuvad näiteks uustulnuka, Eesti 200 liikmed – paberhäälte näol saavad marginaalse koguse toetust valijatelt, aga e-häältega saavad tuhandeid hääli! Kui me vaatame, missugune oli Reformierakonna häältesaak seni, kuni olid ainult pabervalimised – kuskil 13–15% –, ja siis tulid e-valimised ja äkitselt Reformierakond tegi tugeva tulemuse e-häälte toel. Ja nii on see jätkunud valimistsüklist valimistsüklisse.
Ei ole vaja deduktiivsest meetodit, et mõista, nagu kunagi ütles Villu Reiljan: kusagil on kallutatud jõud. Need kallutatud jõud on meile ju tegelikult tänaseks päevaks näha, sest tõde tõuseb ja vale vajub. Ja tänasel päeval me näeme, et Eestist on e-valimiste abil, e-valimiste kuritarvitamise teel saanud maffiariik. Ja see maffiariik koosneb nendest institutsioonidest, mille tegelik põhiseaduslik ülesanne on põhiseaduse toimimise ja põhiseaduse järgimise garanteerimine: siia kuuluvad Riigikantselei, siia kuulub õiguskantsler, siia kuulub Riigikohus, siia kuulub kaitsepolitsei.
Ja võime leida loomulikult ka Kadriorust ühe härra, kes sinna on sattunud – jällegi sellesama e-valimiste kummalise kasutamise tulemusena – ja kes kiidab põhimõtteliselt kriitikavabalt alati heaks kõik selle, mille ta heaks kiitma peab, sest ta ei ole sõltumatu, võimude lahusust meile väga selgelt demonstreeriv institutsioon. Ta on ripats, ta on sellesama mafioosse ringkaitse ripats.
Ja nii me näemegi, et kuna sisulist opositsiooni ei ole – opositsiooni, mis saaks kurssi korrigeerida või muuta, ei ole –, siis toimub teerullipoliitika ja Eesti on järjest ja järjest langenud madalamale ja viletsusse. Ja kui me võtame kas või selle kulunud ütluse: võrreldes saatusekaaslastega on meil läinud väga hästi, siis ei ole. Ei vasta tõele, kallikesed. Ja ärge uskuge ainult statistikat. Sest me teame, et on statistika ja on vale.
Needsamad Kesk-Aasia liiduvabariigid Nõukogude Liidus, kes ei soovinud ja ei võidelnud ennastsalgavalt nõukogude korra lagunemise nimel, nõukogude korra vastu, on tänasel päeval sugugi mitte halvemas positsioonis kui meie: teid ehitatakse, kiirrongid sõidavad, naftat kaevandatakse, rohelollusi ei tehta, bürokraatiaga ei tapeta majandust. Jah, nad on autoritaarsemad, aga see on avalik autoritaarsus, mitte selline e-valimistega, petukaubaga meile pähe määritud mafioosne ringkäendus.
Ja lõpetuseks. Valimissseadus vajab kindlasti muutmist ka selles suhtes, et meil kaoks ära mingisugune aknaaluste kamp. Need, kes välja visatakse, need, kes fraktsioonist lahkuvad, peavad lahkuma ka Riigikogust. Selle põhu puhtaks ei ole mingisugust juttugi, et mingid tegelased leiavad äkki endas üles sotsiaaldemokraadi, ehkki nad siiani on sotsiaaldemokraate siitsamast puldist kritiseerinud, või leiavad üles isamaalised tunded, ehkki enne seda võitlesid hoopis teiste aadete eest. Neile ei ole antud mandaati. Mandaat anti erakonnale ja ainus erand peaks olema see, kui keegi on saanud isikumandaadi. Ja neid on väga vähe, sest isikumandaat annab tõesti mandaadi siin iseseisvalt oma asju ajada, aga aknaalused koligu siit majast üldse minema.”